KÄDVA PÕLISPUUDE GRUPP. Mõisapargis asuvad looduskaitse all olevad põlised künnapuud. Silt küll ütleb, et need on riikliku looduskaitse all, kuid tegelikult maakondliku. Silt on lihtsalt vananenud. (Muide, torm oli lisaks puudele ka sildi pikali tõmmanud. Silt seisis pikka aega lihtsalt puu najal, kuni ma 2003 suvel asja käsile võtsin ja ta tagasi oma kohale asetasin.) Suurim künnapuu on halvas seisus, haru murdunud ja tüvi õõnes (ümbermõõt 465 cm (1,3), kõrgus 23 m). Teised puud on veel ümbermõõtudega 265, 233 jne. (Registriandmed: X koordinaat - 563100; Y koordinaat - 6529925; kaitsealatüüp - puistu; kaitsmise kord - piiranguvöönd; maastikutüüp - park; maastikuelemendi tüüp - puuderühm, salu; maismaa pindala - 2,6 ha; suhteline pindala - 0; valitseja - Rapla KKT.) Ala ametlik nimetus on nüüd Kädva (mõisa) põlispuud. Künnapuu (Ulmus laevis) on Euroopas ja ka Põhja-Kaukaasias kasvav heitlehine lehtpuu jalaka perekonnast, kõrgus kuni 30 m. Väärtusliku (kõva, raske ja väga sitke) puidu varasema ohtra kasutamise tõttu (lookade, reepainardite, vankrirataste, mööbli jm. valmistamiseks) on künnapuu muutunud Eestis haruldaseks. Üksikuid puid kasvab mandril viljakail muldadel, pms. jõgede (Koiva, Võhandu, Mustjõe) ääres. Pika ea, ilusa võrakuju ja lehestiku kollase või punaka sügisvärvuse pärast kasvatatakse künnapuud ilupuuna parkides, kuid ta kannatab seal jalakasurma all. (EE)
KÄDVA OJA. Mõisapargist voolab läbi Loosalu järvest alguse saav ja Käru jõkke suubuv vana kraav - Kädva oja. See on ainus maapealne tee, mida mööda Loosalu järvest vesi välja voolab (mööda maa-alust rabaoja, järve soont, voolab järve vesi veel Keila jõkke). Oja pikkuseks on registri andmetel 8,8 kilomeetrit. Veetase ojas on väga kõikuv. Suvel 2003 oli oja mõisapargi osa veest tühi, ilmselt ülesvoolu asuva kopratammi tõttu. Suurvee ajal ja pärast vihmaperioode voolab vesi aga pargist mühinal läbi (seal on isegi väike kosk). Teatud perioodil on mõisapargis aga metsikult sääski, mis teeb paiga uurimise veidi keerulisemaks. Samas ei ole sääsed ainsad loomad, kes pargis tegutsevad. Lumel on jälgi näha päris palju ja enamik neist näib kuuluvat metskitsedele.
KIVI. Mõisapargi vastas teisel pool teed asub suur rändrahn.Rohkem selle kohta midagi öelda ei saagi, ainult et kivi on ühelt poolt vaadates tunduvalt suurem kui teiselt, ja ikkagi hiiglaslik. Suvel on ta puude varjus ja võib märkamatuks jääda, kuid märgata teda siiski tasub. Saab niisama otsas ronida ja imetleda. Märkimisväärne on tema juures veel see, et paljudel Kädva elanikel pole selle kivi olemasolust aimugi.
RABA. Loosalu raba on sookaitseala, kuid jääb tegelikult Kädva piiridest välja. Siiski on ta piisavalt lähedal, et olla "oma". Kädvalt viib jalgrada Loosalu järveni. Rabas on hea lihtsalt jalutada ja loodust nautida. Ning kui mälu veidi petab, võid end põlvini pinnasest leida. Kädva-poolses rabaosas laudteid pole, küll on neid aga teisel pool järve (tähistatud Loosalu-Paluküla looduse õpperada). Kohe raba serval saab mustikaid korjata. Talvel saab jää peal uisutada. Rabamatkale soovitan tulla kummikutes ja kasulik oleks mingit puuroigast käes hoida - igaks juhuks. Loosalu järv on kalameeste seas kõrgelt hinnatud ning ujuda saab seal ka. Kaladest leidub siin ahvenat ja haugi. Loosalu järv on Eesti suurim rabaveekogu. Raba on hämmastavalt kaunis koht otse koduukse taga. Loosalu järv (ka Loosalu Suurjärv, Kädva järv) asub üle 5 km Kaiust lõunas Loosalu rabas; 34 ha, suurim sügavus 5 meetrit. On hilisjääajal tekkinud suurema järve jäänuk. Toitub rabaveest, vesi vahetub 0,4 korda aastas, väljavool Kädva oja (14 km) kaudu Käru jõkke, kraavid ühendavad teda ka Keila jõe ülemjooksuga. Tüüpiline huumustoiteline rabajärv. Põhiline kala ahven. Peajärvest põhjakirdes asub Loosalu Väikejärv (3,4 ha). Loosalu raba (ka Nipernaadi raba, Pakumäe raba) paikneb Kõnnumaal, Lelle-Paluküla servamoodustisest idas, Keila ja Käru jõe veelahkmealal; 32,7 ruutkilomeetrit, sellest 2,9 soosaari ja jäänukjärvi. Valdvavalt puislaukaraba, kagu- ja põhjaosas ning äärealadel puismadalsood. Suurim turba paksus 7,6 ja keskmine 4,8 meetrit. 1981 moodustatud Loosalu sookaitseala (867 ha) hõlmab loosalu järved ja laugastiku. (EE)
UJUMISKOHT. Teel rabasse möödute kohast, kus saab ujumas käia. Mina nimetan seda seetõttu ujumiskohaks. Samas tal üldlevinud nime vist ei olegi. Teda kutsutakse veel mudaauguks (vesi on läbipaistmatu) ja ka lihtsalt tiigiks (nüüd ka Villu tiigiks). See kaevati siia mõned aastad tagasi ja on osa kraavist. Põhjas on tal allikad, mis jätavad vee isegi kuumadel suvepäevadel jahedaks. Kauaks seega vette jääda ei tasu, kuid ujuda siiski saab. Sügavust on tal hinnanguliselt 3 meetrit (täitsa umbes pakun; igatahes põhi kaob üsna kalda lähedal ära). Kallas on savine ja libe. Hüppepukk ka olemas.
PRÜGIMÄGI. Mis vaatamisväärsus saab prügimägi olla, võiks küsida. Prügi-osa temast ei olegi, kuid ta asub väga maalilises kohas. Prügimäe kõrval seisab endise kuivati otsasein, ülejäänud hoone kukkus (tänu väikesele abile) kokku. Prügimäe kõrval lebab vana kartulisorteerija ja seal oli varem ka karjäär. Teises servas on vana kiviseintega paarisilohoidla, mille üks osa on prügi täis kallatud. Teine prügilasu laiub kuivatiseina lähedal. Suur hulk prahti on lihtsalt hävitatav (põletatav). Panime prügimäge valvama härra Tünnimehe ja kaks topismeest ning kõrvalolevas kuudis valvab kuri kala. Vedelevast prahist aga tassisime kokku ühe korraliku prügimäeelamu, kus on pliit, külmkapp, WC, teler, diivan jpm. Katus ja kolm seina ka veel. Vahepeal olid meil akvaariumis ka elusad kogred, kuid julmad lehmad lükkasid akvaariumi ümber ja me jõudsime kalade päästmiseks liiga hilja kohale. Pildil on 2004. aasta versioon, mis koos vanarauakogumishullusega lalali tiriti (ehitatud suures osas metallist), 2005. aasta versioon on suurem ja toetub neljale külmkapile.
KARJÄÄR. See on meil üks põhilisi ajaveetmiskohti. Kui on igav, võib alati siia tulla. Karjääris on tavaliselt kaks suuremat lompi veega, kus saab supelda (ujumiseks on vett siiski vähevõitu). Karjääri tagaosas asuv lomp on aga vetikaid ja kive täis ning nii ongi ta tasapisi maha jäetud. Praegu käib tegevus kohe karjääri eesotsas, kus vahepeal olid klaasikillud, kuid mis on nüüdseks pea täielikult välja korjatud (enamuses minu poolt). Väga väike tõenäosus ju klaasikillu otsa astuda on, kuid suvel 2004 ei kuulnud ega näinud ma ühtki sellelaadset juhtumit. Niisiis võib seal hullamist ohutuks pidada. Suplemise kõrval on põhiliseks tegevusekstammide ja kraavide ehitamine. Meil on siin ämbrid, millest vett kallates saab liiva kraave uuristada. Pikim kraav on olnud 30meetrine (suvel 2004), mille alguses oli 1000 liitrit (125 ämbritäit) vett mahutav veehoidla (ühest ämbritäiest veest jääb nii pika kraavi jaoks väheks). Lisaks sisaldas see kraav endas palju tunneleid ja käänakuid ja töötunde ja lõbusekundeid. Vahel on mul ka labidas kaasas, et tõsisemalt asjaga tegeleda. Karjääris on veel kolm traktorikummi. Niisama. Lisaks eelnimetatule saab siin veel ka joosta, päevitada, auto või tsikli või jalgrattaga rallitada ning talvel ka jää peal liugu lasta. Suvel on siin ka metsikult metsmaasikaid. Niisiis, kui Kädval juhtub igav olema, võib karjääri tulla. Pilk tasuks peale visata ka karjääri kõrval asuvale "mürgimajale", mida kasutati varem taimekaitsemürkide laona.
KOOLIMAJA. Viimati tegutses Kädval kool õppeaastal 1993/94. Praegu on alles vaid kollane maja. Mina käisin seal viimati jüripäevaüritustel. Siiski oleks majale vaja rohkem rakendust leida. Olid plaanid seal huvitegevust ja kultuurielu arendada. Täpsemalt ei oska öelda. Aga koolimaja kui selline on ikkagi oluline osa Kädvast. Kädva kooli ajaloost tean niipalju, et Kädva vallakool asutati 1870 ja kuni 1873 oli õpetajaks Kuuda seminari V lennu lõpetaja Jaan Andock (1849 - 1879). Ta asutas seal laulukoori, mis esines Eesti Aleksandrikooli heaks korraldatud peoõhtutel. Külakool kestis kolm talve, algas 3 nädalat peale mihklipäeva ja sai läbi jüripäevaks. Jaani isa Jaan oli samuti õpetaja Rapla-mail, nagu ka vend Priidik. Viimase poja tütrepoeg on Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo. Enne sõda õppis Kädva kooli kuues klassis kokku 60 - 70 last. Kool töötas aktiivselt aastani 1967, taasavati 1993 ja suleti lõplikult (?) 1994. "Õpetajate Leht" (13. 09. 1996) kirjutas kooli kohta järgmist: "Intrigeeriv on Raplamaa Käru valla Kädva Lasteaia-Algkooli saatus. Kool avati 1. septembril 1993. a. Tegutses ühe aasta ning hiljem pole vald ega maakond nimetatud kooli kohta esitanud mingeid andmeid. Igatahes pole selle aasta septembrini ministeeriumile laekunud andmeid kooli sulgemise kohta, kuigi on teada, et paaril viimasel õppeaastal koolis lapsi ei õpetatud. Ometigi näeb kooliseaduse punkt 49 ette, et sulgemisest või reorganiseerimisest tuleb neli kuud varem teatada. Ilmselt taheti Kädva kooli säilitada nimekirjas "igaks juhuks" ajaks, mil olud paranevad. Kirjeldatud juhtum on seaduse eiramine ja näitab asjaajamise puudulikkust." Praegu käivad Kädva lapsed koolis Kärus või Lelles. Kädva koolimajas on töötanud ka raamatukogu ja kino.
KIIGEPLATS. Külakiik tehti umbes aastal 1993. Kahjuks on ta praegu katki. Varem sai siin vahel kiikumas käidud ja ka külalised tõin siia aega veetma. Siin on peetud ka päris mitu külajaanituld. Viimane külajaanituli toimus küll baari ees ja aastal 2003 seda polnudki. Tahaks loota, et traditsioon pole veel täielikult kadunud. Kiigeplatsi tasuks vaadata, et saada aimu kiige kunagisest hiilgusest. Äkki keegi teeks kiige korda? Ma teeks ise, aga minu puusepavõimed selleni ei küündi.
LAANE ASUNDUSE TAMMEDE ALLEE asub Käru valla piiri lähedal. See on maakondliku looduskaitse all. Tammede alleelt saab alguse vana tee, mis viib Pärnikule ja sealt edasi Kärusse. Tee on üsna halvas seisukorras. Mööda paremat teeserva jookseb kraav, millel vähemasti suvel 2003 oli kopratamm. Tee ääres on hulgaliselt kunagise uudismaa-asunduse hoonete varemeid. Aga tammesid tasub muidugi ka vaadata. Ikkagi tammede allee. Tammed on Pätsi enda istutatud. Kunagi oli plaan allee algusesse teine koolimaja teha.
KÄDVA BAAR. Nojah. Mida pole, seda pole. Nüüd on ta siis ilmselt igaveseks läinud. Oli baar, ja enam ei ole. Aga ega keegi sellest eriti hooli ka. Viimati oli baar avatud vist 2005. aasta novembris. Hetkel enam mitte. See viimane lahtiolekuperiood (mis järgnes aastasele pausile) oli küllaltki probleemne, külarahvas oli baari vastu. Ka ei olnud kaupa ja lahtiolekuaegadest ei peetud kinni. Vahepeal oli baari seinal ka minu joonistatud pilt, mis pidi raamimisele minema. Ei tea, mis tast edasi sai. Ega eriti vahet pole ka. Kaubitsemisest veel niipalju, et enne sõda oli Kädval kaks poodi ja meesterätsep, kes põhiameti kõrvalt ka poodi pidas. Kädval on olnud korraga isegi kolm poodi. Praegu saab oma ostusid teha ka reedeti keskpäeva paiku (meierei ees umbes kell 12:30) saabuvas kaubabussis. Kaubabussiks nimetan teda mina, teiste külaelanike seas näib rohkem levinud olevat nimetus autolavka. See on niisiis liikuv kauplus, kus on üsna hea toidukaupade valik ja veidi ka muid esmatarbekaupu. Aga diskussioonid baari ümber jõudsid ka maakonnalehte Nädaline ning teema võttis üles isegi SL Õhtuleht. Artikleid loe siit.
