Antti Tuuri teoseid seob tugevasti ühte tegevuspaikkond — Pohjanmaa ehk Österbotten. Siin pole meil tegu millegi müstilisega. On kirjanikke, kes mõtlevad enda jaoks oma teoste keskkonna välja — näiteks Terry Pratchetti kettakujuline maa ja J. R. R. Tolkieni Ürgmaa ja Kääbikla.
Dokumentaalkirjanikud sarnanevad väljamõeldud keskkonda viljelevate kirjanikega tööviisi poolest, ainult nende meetod on aus. Dokumentaalkirjanike teostes on nii palju tegelikkust, kui ühes ilukirjandusteoses olla saab. Teoseid lugedes võib kergesti aimata allikaid, kust materjal pärineb. Allikate päritolu on alati sama mis teoste tegevuspaik. Tegelased ja sündmused on pärit just sellest ajast ja kohast, kus nad allikateski on. Lood ei sünni aga mitte luiskamislustist, vaid loomulikust pingutamata kujutlusvõimest, nii nagu igal inimesel võib kiriku hingekirja või vana kroonikat lugedes põnev pilt silme ette kerkida, nimed ja tegelaskujud meeles elama ja liikuma hakata.
Antti Tuuri on puhtakujuline dokumentaalkirjanik, kes on endale oma kodukandi ajaloo kirjeldamise ülesandeks võtnud. Umbes pool sellest ülesandest peaks tal juba täidetud olema. Põhitööks oli tal pikka aega Pohjanmaa-sarja kirjutamine, mille ainestik pärineb peaaegu otse ajalehtedest, ajaloost, kroonikatest, kirikuraamatutest ja isiklikest kogemustest. Selle töö kõrvalt sündinud teosed on samuti alati Pohjanmaaga seotud, kõrvalisemad kirjatükid on põhitööst välja kasvanud.
Pean jutustust Käärmeenpään polkija kõrvalisemaks teoseks eelkõige seepärast, et tal pole seost Pohjanmaa- ega Rukajärvi-sarjaga, kuhu kuuluvad ühe tegelasteringiga eraldi romaanid ja jutustused. Käärmeenpään polkija erineb ka vormi poolest kõigest Pohjanmaa-sarjas ilmunust. Sari kujutab endast tagasivaadetega jutustust — on ükskõik kas käsitleda kogu sarja ühe teosena või sarja iga teost eraldi. Sarjast erinevalt uurib Käärmeenpään polkija suhteliselt piiratud sündmustikku piiratud ajavahemikus erinevate tegelaste pilgu läbi järjest uuesti.
Peategelaseks on Pohjanmaal XVIII sajandil tegutsenud usuliikumise juht Jaakko Wallenberg, kelle tegemised ja elukäik antakse temaga seotud isikute — töö- ja ärikaaslaste, järgijate ja vastaste jutustuse kaudu edasi. Tervikut ümbritseb veel ka raamjutustus, milles käsitletakse autori otsinguid uurimuse alustamisel ja teostamisel. Uurijat-kirjanikku seob peategelasega kahtlus nende omavahelises suguluses.
Usuliikumise juht Wallenberg oleks muidu tavalist klaasimeistri elu saanud elada, kui vaid tema usuline mõtlemine niivõrd lennukas ja välispidiselt silmatorkav poleks olnud, et ümbruskonna talurahvas tema juures koos hakkas käima, mis omakorda äratas vaimuliku ja ilmaliku võimu kandjate tähelepanu. Wallenbergil on arusaamu ja tõekspidamisi, mis kutsuvad üles usinamat usuelu elama, kui riigikirikus jutlustatakse. Wallenberg väärtustab rahva usulist pealehakkamist, algatusvõimet, mis kirikust erinevalt viib vahetuma jumalakogemise ja -tunnetuseni. Wallenbergil sünnib väike õpetus õigest teest, millel kulgemine seisneb peale jutluste kuulamise ja palve ka lauludes ja tantsudes. Ilmalike seoste vältimiseks on laulud ja tantsud tavapärasest pisut erinevad. Kõige kuulsama ehk Ränduri-laulu esitamist marssimise saatel nimetab Jaakko Wallenberg mao pea purustamiseks või rõhumiseks. See tantsunimetus kergitab tema sümbolimaailma pealt veidi katet. Rituaalsed laulud ja tantsud on tõenäoliselt lahutamatu osa tema usukultuurist. Et liikumine poolehoidu saab, nii et rahvast kirikus hõredamini näha on, hakkavad kiriku- ja kohtuvõimud Wallenbergi tegevust ja õpetust uurima, esitavad talle süüdistusi kõlvatustes, mõistavad ta surma ja heidavad ta pärast piinamist vanglasse, kus Wallenberg enam kaua ei ela.
Omaalgatuslikud rahvaliikumised on pohjanmaalasi alati iseloomustanud. Järelikult on Käärmeenpään polkija järjeks Pohjanmaa-sarjas käsitletud teemaderingile, sest riigipöörete algatamise (Lapua liikumine), vapra sõdimise ja Atlandi taga käimise kõrval ei saa mööda minna selle maakonna usulistest liikumistest, mis iseloomustab ajajärku, mida Antti Tuuri oma romaanisarjas veel käsitleda pole jõudnud. Ometi on käesolev ajakirja-järjejutt vaid üks pisuke katse teemasse siseneda, sest ainestik on huvitav ja köitev, aga käsitlusviis sügavamalt läbi mõtlemata. Wallenbergi usuõpetust, mille eest ta surma mõisteti, pole tõenäoliselt kuskile korralikult üles kirjutatud, aga sellele oleks saanud muude eeskujude alusel rohkem üksikasju lisada, et seda teoses haaravamaks muuta. Oleks saanud paremini näidata, miks märkimisväärne hulk rahvast Wallenbergi ümber koondus. Kuigi teos peaks olema erinevate tegelaste nägemus Wallenbergist, ei näe ma erilist vahet näiteks Abraham Falanderi ja Wallenbergi naise jutustuse vahel — mõlemad on üsna samas laadis, sama sõnavaraga, nagu inimeste suust, kes asjaga üldse seotud pole. Wallenbergi naine kutsub oma meest Wallenbergiks, mis on pisut imelik, aga võib ju ka arvata, et naised sellel ajal nimetasidki oma meest perekonnanime järgi või vähemalt et Antti Tuuri arvab nii. Veel imelikum on, kuidas tegelased ütlevad jutustuse sees kindlate vahemaade tagant aastaarve, mida tavalises, isegi mitte kirjapandud aruandes ei esine, välja arvatud politsei seletuskirjades ja kohtuprotokollide kokkuvõtetes. Sedasi on ikkagi kohtu- ja kirikuvõimu vaatepunkt peale jäänud, mis rahva tegemiste ja vaimuelu kujutamisel soovitav pole.
Teose kunstilist kobamist ja otsimist selgitab raamjutustus, mille tegelane oma juuri ja kodulugu uurides Wallenbergi juhtumini jõuab. Ta nimetab allikaid, kirjeldab tööviisi ja töö käiku. Nii võibki uskuma jääda, et kirjaniku põhimõtteks on omalt poolt võimalikult vähe juurde luuletada ja seda silmas pidades on vormi valik võimalikest kõige parem, sest tegelastel jääb ju ikka ühte ja teist märkamata või ütlemata, kuigi usklikumad jutustajad oleksid võinud usklikumalt rääkida. Teose peatükid ehk tegelaste jutustused on järjestatud sedasi, et viimastest sündmustest — Wallenbergi vangistamisest ja kohtumõistmisest — saab korraliku pildi alles viimases peatükis viimase jutustuse käigus. Selles mõttes järgib vorm Antti Tuurile omast tagasipõigetega loo jutustamislaadi, aga iga peatükk ehk jutustus omaette on suisa sirgjooneline.
Loetust võib arvata, et see ainestik pole Tuuril veel lõpuni käsitletud. Pohjanmaa hoiab teda ikka veel oma võimuses. Dokumentaalkirjandusele täiesti truuks jäänud Antti Tuuri teoseid võib loomulikult lugeda kui ajastupilte, ajaloo üle- või sissevaateid ning nende ilukirjandusliku käsitluse sinnapaika jätta. Sellisel juhul ei jää selles teoses midagi häirima.
MUID KIRJUTISI:
© Erkki Sinijärv 2001-2004