Vaikne saal on minu ees,
sajad silmad näevad mind
Üksinda ma tunnen end,
valgus eraldab neist mind.
Äkki silmi näen ma sääl,
ja neile laulda tahan nii:
(Kertosäe:)
Kui esmakordselt kohtume me siin,
sul naer on huultel, silmis särab ootus
Ei saa ma sulle anda mingit lootust, see on nii
sest lauldes ma vist petan sind
Ja kui sa koju lähed, sellest mõtled, see on nii,
pole ainult nüüd sulle minu laul.
Laul on lõppend vaatan nüüd,
nende silmi nägin ma,
kuid kas üldse oli neid
tahan siiski laulda veel.
Kertosäe