Kőrisőlm on valus allaneelamisest / Olari Taal / siseminister

Olen olnud arvamusel, et mitteparteiline minister peab esinema avalikkuse ees nii vähe kui vőimalik ja suure entusiasmiga neelama alla kogu kriitika, kangelaslikult alla kugistama solvangud, seedima rahulikult ära pooltőed ning isegi lausvaled, mis on sündinud haiglaslikus teiste kahtlustamises iseenese rikutuse piirides. Seda eriti asjades, mis puudutavad parteitut ministrit ennast ja ta tegevust minevikus, tulevikus ning olevikus. Kuid igal asjal on piir. Üks seltskond on ületanud piiri rünnakutes politsei ja nende vastvalminud arengukava vastu.

Esimeste kirjutiste peale tundsin isegi teatavat heameelt, et on alanud nii vajalik diskussioon. Nüüdseks, pärast Aivar Toompere artiklit "Siseministri jalajälg" (SL 25.02.99) ja Jaanus Rahumägi "Maksumaksja hirmutamine politseid ei aita" (EPL 26.02.99) olen veendunud, et tegemist pole arutelu, vaid laamendava lauskriitikaga. Mainitud artiklid koos paljude eelnevatega pärinevad sepikojast, kus asjapulkadeks on kunagi politseitööga seotud olnud isikud. Politsei allakäigu aegadel kőrvaldati nad politseitööst, isiklikult arvan, et enamjaolt ebaőiglaselt. Kahjuks aga on osa neist otsustanud minna valimistele ratsu seljas, mille nimeks on lausdemagoogiline politsei ründamine.

Pőhisüüdistused politsei arengukavale: 1. tegemist on eepilise teosega, 2. arengukava on varjatud ähvardus ühiskonnale, 3. arengukava pole detailideni lahti kirjutatud.

Tundub, et need Riigikogu valimistulle minevad mehed ei ole aru saanud, et Eesti politsei töö mőőduks ei saa olla NSV Liidu aegadest pärinev avastamisprotsent (mis kubiseb metodoloogilistest absurdsustest, näiteks detsembri kuriteo avastamine jaanuaris ei lähe kirja avastamisena), vaid elanikkonna rahulolu, nagu see on enamikus Euroopa riikides. Kőige vähemalgi määral pole pakutud programmilisi lahendusi, need ju peaksid vőimule pürgivatel meestel olemas olema.

Arvan, et politsei on hakkama saanud korraliku dokumendiga, kus on ausalt hinnatud tänast olukorda ja määratletud tuleviku arengu äärmuslikud rajajooned, nn must ja roosa stsenaarium. Selge on see, et tegelikkuses kulgeb areng nende rajajoonte vahel. Arengu kulgemiseks vőimalikult helge s.o roosa stsenaariumi lähedal on välja pakutud tegevusprogramm, mis sisaldab ühtekokku ligi 70 konkreetset alaprojekti. Taotluslikult on arengukava koostamisel lähtutud pőhimőttest, et ta oleks arusaadav laiemalt kui ainult koostajatele. On püütud vältida kuiva ja kitsalt ametkondlikku kőnepruuki ning termineid. Samuti on materjali mahtu esialgse variandiga vőrreldes mitmekordselt vähendatud.

Naeruväärne on käsitleda arengukava ultimaatumi vői ähvardusena. Tegemist on olukorra ausa kirjeldamisega ning tähelepanu juhtimisega eesolevatele vőimalustele, aga ka vőimalikele ohtudele. Teades ohtusid on vőimalik neid ära hoida. Otsuse, kuidas areng toimub teevad siiski poliitikud, mitte politsei.

Arengukavas on selgesőnaliselt kirjeldatud, milliseks vőib kujuneda politsei areng erinevate ohtude realiseerumisel. Äärmuslikuks ja ebareaalseks vőib pidada nn musta stsenaariumi, kuid vőimaliku rajajoonena ta peab olema markeeritud ja kindlasti on mőistlik suhtuda sellesse tősiselt.

Arengukava läbiv idee on politsei arendamine tagajärgedega vőitlevast politseist eelkőige őiguserikkumisi tőkestavaks politseiks. Arengukavas on esitatud politsei tulevase arengu kuus prioriteeti: 1. avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamine; 2. enamohtlike kuritegude lahendamine; 3. kriminaalasjade kiire ja kvaliteetne kohtueelne uurimine; 4. politseinike professionaalse ettevalmistuse parandamine, politseikoolituse arendamine; 5. politseinike käitumis- ja töökultuuri parandamine; 6. usaldusel pőhinevad tihedad suhted elanikkonnaga.

Arengukava kohaselt suunatakse jőupingutused politsei kui karistava organisatsiooni maine asendumiseks ühiskonnas abistava organisatsiooni mainega. Elanikkonnaga usalduslike ja tihedate suhete saavutamiseks őpetab politsei inimesi kaitsma iseend ja oma vara, selgitab őiguserikkumise toimepanemist soodustanud asjaolusid, teeb inimestega koostööd avaliku korra kaitsel ja őiguserikkumiste avastamisel ning aitab luua seaduslikke omaabi-struktuure nagu näiteks naabrivalve programm.

Korrakaitse ja kriminaalpreventsiooniga tegelevate politseinike arvu kavatsetakse suurendada ligi 60 protsendini politseiametnike koguarvust, näiteks Tallinnas on päevasel ja őhtusel ajal kavas jalgsipatrullide arvu suurendada 25-ni. Politsei tahab vähendada kuriteopaika jőudmise aega suuremates linnades 8-10 minutini. Kui őnnestub ellu rakendada kőnealusel arengukaval pőhinev programm, őnnestub Eestis luua Euroopa riigile kohane politsei, milline lähtub ennekőike kliendi, see tähendab tavaelaniku ootustest ning vajadustest.

Millegipärast tundub mulle, et kui Aivar Toompere oleks suutnud Tallinna prefektina pooltki sama selgelt, kui on kirjas arengukavas, oma prefektuuri hetkeseisu kirjeldada ja analüüsida ohte, ei oleks Tallinnas välja kujunenud nii kriitilist olukorda, nagu praegu on.

Lugupeetud endised politseinikud, tulevased riigikogujad. Tean, et teil pole olnud sellest arengukavast kunagi midagi paremat välja pakkuda. Vaevalt ka vőimalik saadikumandaat mitmekordistaks teie aktiivsete ajurakkude arvu. Äkki tuleb teil endil hakata seda väga paha arengukava ellu viima. Sest mine sa seda valijat tea. Siis oleks ju piinlikult valus kulutatud tindi ja ilmaaegu valatud higi pärast.

Eesti Päevaleht 4. märts 1999