Nende vanus ulatub 32-st 70 eluaastani. Ühed on väärt sadu miljoneid, teised saavad vaid ametnikupalka. Neid ühendab see, et nende sõnal on kaalu. Luup valis Eesti kümme kõige mõjukamat.

tekst: Raivo Palmaru, Peeter Kaldre, Aivar Reinap, Inga Raitar, Virkko Lepassalu, Peeter Ernits

Top 10, kelle sõna maksab 1999 Lennart Meri Eesti Vabariigi president Eesti üks tähtsamaid müügiartikleid välismaal. Eestis maksab tema sõna eelkõige avaliku arvamuse kujundamisel. Mart Laar Eesti Vabariigi peaminister Kohaneja. Suudab oma tahtmise läbi suruda ja ignoreerib paksunahaliselt igasugust kriitikat. Edgar Savisaar Tallinna Linnavolikogu esimees Ninasarvik, keda võib armastada või vihata, kuid kellega peab arvestama. Aadu Luukas Pakterminali nõukogu esimees Eesti majanduse grand old man, kes on ajanud transiidiäriga kokku sadu miljoneid. Teda kuulab iga valitsus. Vahur Kraft Eesti Panga president Eesti krooni hoidja. Ei paista silma niikaua, kui ei tee valesid otsuseid. Indrek Neivelt Hansapanga juhatuse esimees Baltimaade suurima panga 32-aastane tegevjuht. Tema allkiri maksab rohkem kui kümne poliitiku jutt. Ain Hanschmidt Eesti Ühispanga president Kavalpea, kelle poliitiline mõju on suurem kui Ühispanga osa Eesti pangandusturul. Jüri Käo AS Norma nõukogu esimees Ettevaatlik, ent teovõimas isik, kes oma liidripositsiooni avalikkuse ees rõhutama ei kipu. Jüri Pihl Kaitsepolitsei peadirektor Mees, kes teab väga palju (riigi)saladusi. Oleg Lvov allilmamees Mõjutab kaudselt ka väiksema sissetulekuga inimesi - kes ütleks ära odavast salakütusest, viinast või kalast?

eid on lolliks tehtud,» hüüatas peaminister Mart Laar kuuldes, et Tallinna Sadama peadirektori kohusetäitjaks on nimetatud riigitöölt minema kihutatud Jaan Toots. Oma eelmise valitsusjuhi aja jooksul sõdis Laar innukalt selle eest, et Toots siseministeeriumi süsteemist eemale tõrjuda. Nüüd pidi ta leppima, sest suurpuhastust sadamas juhtisid kütusefirmad.

«Trooni taga on midagi, mis on suurem kui kuningas ise,» kirjutas 1770. aastal Briti mõjukas riigimees William Pitt Vanem. Sama mõtet on aja jooksul ikka ja jälle korratud. Selle sajandi viiekümnendate aastate keskel tuli käibele mõiste «võimueliit». See sõna on Ameerika sotsioloogi C. Wright Mills´i 1956. aastal ilmunud raamatu pealkiri. Mills kirjutas: «Nüüdisajal kujundavad rahvuslikku poliitikat rahamehed, poliitikud ja kõrgemad sõjaväelased, sõltumata sellest, kes on valitud.» Kas ka Eestis?

Eesti ühiskonda mõjutavaid isikuid on tunduvalt rohkem kui neid, kelle sõna maksab. Esimeste hulka kuuluvad ajakirjanikud, kellel on suur roll avaliku arvamuse ja hoiakute kujundajana. Eestlane usaldab endiselt kirjasõna. Kuid erinevalt laulva revolutsiooni aegadest ajakirjaniku sõna enam ei maksa. Ajakirjanikke loetakse, kuulatakse, armastatakse või vihatakse, kuid kohe ka unustatakse. Harri Tiidot võiks võrrelda rahva lemmiklauljate Mati Nuude või Heli Läätsega, keda on kõrval küll kena kuulata, kuid kes ei pane asju liikuma.

Kui ajakiri Time valis 1996. aastal 25 Ameerika mõjutajat ja 10 võimumeest, siis tõi ta põhjenduste leheküljel tabava võrdluse: N Liidus maksis omal ajal Leonid Brezhnevi sõna, ühiskonda aga mõjutas akadeemik Andrei Sahharov. Muide, ükski 25-st Ameerika mõjukamast inimesest ei mahtunud nende kümne hulka, kelle sõna maksab.

Riiki roolivad Meri ja Laar

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta tegelikult on? Kindlasti on suur võim president Lennart Meril, kes on Eesti riigipea ja riigikaitse kõrgeim juht. President kehastab riiki ja selle kodanike ühtsust. Meri rahvusvaheline autoriteet oli suuresti see, mis viis Eesti Euroopa Liidu esimesse läbirääkimisteringi.

Kuna Riigikogu on ühekojaline, on seaduste väljakuulutamise õigus muutnud presidendi kohati parlamendi teiseks kojaks, kelle ülesanne on ära hoida kergel käel tehtud otsuseid. Paaril korral on Meri otseselt sekkunud valitsuste moodustamisse, püüdes võtta endale funktsioone, mis on iseloomulikud presidentaalsele riigile.

Ja ometi ei ole presidendi võim ülearu suur. Kuigi Meri armastab poliitikuid aeg-ajalt Kadriorgu või Paslepa suveresidentsi kutsuda ja näpunäiteid jagada, kuulatakse ta enamasti viisakalt ära ja toimitakse omasoodu.

Parlamentaarse põhikorraga riigis on väga suur võim peaministril. Valitsusjuht sõna otseses mõttes juhib täitevvõimu. Ta juhatab valitsuse istungeid, kirjutab alla õigusaktidele, annab korraldusi ja võib iga hetk välja vahetada ükskõik millise ministri.

Eelmise valitsemisajaga võrreldes tunneb Mart Laar end võrratult kindlamana. Kirevas valitsusliidus pole olnud veel ühtegi juhust, kus Laar poleks suutnud oma tahtmist läbi suruda. Luubi allikate väitel võib ta käituda vägagi resoluutselt, mõnikord isegi julmalt. Sellisena sarnaneb Laar karule: pealtnäha süütu ja pehmeke, kes aga seda uskuma jääb, võib kergesti käe kaotada.

Kõikvõimas pangandus

Laulva revolutsiooni päevil oli suur mõju kultuurieliidil, kes etendas üleminekuprotsessis juhtivat osa. Kuid kümne aastaga on Eesti ühiskond tundmatuseni muutunud. EBRD hinnangul annab erasektor praegu umbes 70 protsenti meie sisemajanduse kogutoodangust. Koos sellega on jäme ots libisenud rahainimeste ehk pankurite ja ettevõtjate kätte.

Veel paar aastat tagasi, tõusva majanduse ajal, imetleti pangajuhte. Nende arvamust ja poolehoidu jahtisid nii ajakirjandus, poliitikud kui ka ettevõtete juhid. Tänaseks on pankade pankrotid, mullused suurkahjumid ja suuremate pankade minek rootslaste kätte toonud paljud tollased kangelased tagasi lihtrahva sekka. Endised armastatud hansapankurid Hannes Tamjärv, Jüri Mõis ja Rain Lõhmus on säilitanud küll Eesti oludes arvestatava rikkuse ja hea maine, kuid nad pole suutnud end uutes ametites veel piisavalt maksma panna.

Praegused tipp-pankurid, Eesti Panga president Vahur Kraft, Hansapanga juhatuse esimees Indrek Neivelt ja Eesti Ühispanga president Ain Hanschmidt on mõjukad igaüks omal moel.

Krafti mõju seondub eelkõige keskpanga juhi otsuste kaalukusega. Ta oli seotud ERA ja EVEA Panga sulgemise, samuti Forekspanga päästmisega. Krafti võib seostada ka Eesti pangandusturu kaitsmisega uute pankade tekkimise eest. Kahtlase taustaga, kuid Eestis edukalt tegutsenud Itaalia ärimees Ernesto Preatoni ei ole korduvatest katsetest hoolimata saanud keskpangalt luba panga asutamiseks. Krafti käsi oli mängus ka pangandusnormatiivide karmistamisel. Ja ometi on Eesti Pank teiste riikide keskpankadega võrreldes tähtsusetu, mistõttu ka Krafti mõju ei ole nii suur, kui võiks olla.

Keskpangast märksa enam kontrollivad Eesti pangandusturgu ja majandust tervikuna Hansapank ja Ühispank. Praeguses majandusolukorras võib neid võrrelda hapnikuballooniga. Kraanihoidjateks on Neivelt ja Hanschmidt, kes reguleerivad hapnikujuga ja suunavad seda vastavalt oma soovile. Nende käeliigutusest sõltub leegi ehk majanduse tugevus.

Tavainimene tunnetab pangajuhtide otsuseid eelkõige laenu- ja hoiuseintresside muutuse kaudu. Samas sõltub paljude inimeste töökoht, elutase ja rahaline seis just pankadest ja juhtpankuritest.

Praeguses majandus- ja poliitilises olukorras on Hansapanga tegevjuht Indrek Neivelt Luubi hinnangul mõjukam kui Ain Hanschmidt. Kuigi Eesti tõenäoliselt kõige paremini tasustatud palgatöölisel Neiveltil ei ole otsest poliitilist väljundit, arvestavad temaga nii valitsus kui ka keskpank. «Neivelt kipub suuri probleeme liialt lihtsustama, kuid siiski on tema arvamusel poliitilistes ringkondades suur kaal,» ütles Luubile üks praeguse valitsuse tipp-poliitik.

Hanschmidti poliitiline mõju on suurem kui Ühispanga osa Eesti pangandusturul. Asjatundjad seletavad seda sooduslaenude ja toetustega, millega Ühispank on rahastanud mitmeid poliitikuid ja parteisid. Siiski on Ühispanga ja Hanschmidti mõju pärast kolmikliidu võimuletulekut vähenenud. Oma osa selles on endisel hansapankuril, praegusel siseministril Jüri Mõisal.

Mehed varjust

Luup peab Eesti kõige mõjukamaks ettevõtjaks Suurettevõtete Assotsiatsiooni juhti Aadu Luukast. Eesti äri grand old man´i mõju tugineb tema majanduslikule edule ja isikuomadustele. «Luukas räägib nii vaikselt, et kui keegi samal ajal ruumis kasvõi sosistab, pole tema sõnu kuulda,» rääkis üks suurettevõtja. «Keegi pole kuulnud teda karjumas või valju häälega naermas.»

Kuigi Luukase hallipäine kuju vilksatab sageli koos võimumeestega teleekraanil, pole ikkagi teada, kui suurt osa Eesti majandusest tema tegelik mõjuvõim hõlmab. Teada on vaid, et Eestis pole olnud valitsusjuhti ega valitsust, kes ei ole Hallpealt nõu küsinud. Sellest, et Luukas majandust ja poliitikat tunneb, kõneleb kõige ilmekamalt asjaolu, et rahasummad, mida ta enne valimisi erinevatele parteidele eraldas, langesid suhtarvult kokku häälte protsentidega, mida samad parteid valimistel said.

Väga mõjukas on kõigi kolme äriliidreid ühendava organisatsiooni - Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu, Kaubandus-Tööstuskoja ja Suurettevõtete Assotsiatsiooni nõukogudesse kuuluv Jüri Käo. Tegu on ettevaatliku, ent samas teovõimsa isikuga, kes oma juhirolli avalikkuse ees rõhutama ei kipu. Ta lausa väldib, ehkki ülima viisakusega, meediat. Ka on ta suutnud asju ajada nii, et tal nagu polekski vaenlasi. Käo oskab olla mõjus end löögi alla seadmata.

Märkimisväärne on ka Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehe Toomas Lumani mõju. Kaubandus-Tööstuskoda on kõigis arenenud riikides organisatsioon, mille juhti peetakse majandusasjades peaministri paremaks käeks. Osava lobistina on Luman mõjukas ka väljaspool oma organisatsiooni. Kasutades president Meri reisikirge, on Kaubandus-Tööstuskoja juht presidendi alaline saatja välisvisiitidel, mille eelarvest suure osa katavad kaasasõitvad ärimehed.

Hallid eminentsid

Ajalugu tunneb selliseid mõisteid nagu «hall kardinal», «palee kaardivägi», «sahin kardina taga». Eesti mõjukamad niiditõmbajad on Indrek Tarand, Tiit Pruuli, Mihkel Oviir ja Aare Järvan. Viimaselt pärineb enamik valitsuse ellu rakendatud või rakendatavatest uutest ideedest - riigi kassakäibe päevaaruande avalikustamine, stabiliseerimisreservi institutsionaliseerimine, riigieelarve koostamise uued põhimõtted, piiri panemine omavalitsuste laenuvõtmisele jne. Rahandusminister Siim Kallas on vaid nende ümberkorralduste PR-mees.

Kaitsepolitsei peadirektorit Jüri Pihli on põhjust pidada riigi üheks kõige informeeritumaks inimeseks. Info on teatavasti kalleim kaup ning ühtlasi ka jõud ja võim. Kapo moodustati 1992. aasta suvel, Pihl on seda juhtinud 1993. aastast alates. Ta on üle elanud kümmekond siseministrit ja sundinud neid kõiki endaga arvestama. «Vana olijana» on Pihl neile hädavajalik, sest tema teab, mis ümberringi toimub. Pihl teab riigisaladusi ja kontrollib kohtunike tausta enne nende ametissenimetamist. Toompuiesteel asuva kontori arvamust küsitakse ka iga vähegi tähtsama ametniku määramisel. Seetõttu kontrollib kapo peadirektor teataval määral kogu riigiaparaati. Võib arvata, et aastatepikkune töö kaitsepolitsei juhi ametis tagab Pihlile eluaegse kindlustatuse ning pärast seda, kui ta oma toolilt lahkub, jooksevad suurfirmade juhid tema peale tormi.

Tänaseks on areng surunud poliitikast välja peaaegu kõik laulva revolutsiooni liidrid. Edgar Savisaar on väheseid erandeid.

Pärast lindiskandaali näis, et ka Savisaare tund on tulnud. Kuid sitke tegijana saavutas ta 1996. aasta märtsis Keskerakonna kongressil saalitäie rahvaga suheldes taas võidu ja pärast seda on ta jõudsalt ülesmäge rühkinud. Viimastel valimistel kogus Savisaar üksi üle 14 000 hääle, tema erakonna poolt aga hääletas rohkem kui 110 000 valijat. Selle tulemusena on Keskerakonnal Riigikogus kõige suurem saadikurühm.

See ja vaieldamatu sõnaõigus pealinna asjades on muutnud Savisaare väga mõjukaks. Keskerakonna liidril on isiklikud sidemed mitme erakonna asjameeste ja mõjukate riigiametnikega. Lisaks sellele on Savisaar leidnud ühise keele majandusringkondadega, mille ühiseks nimetajaks võiks olla «anti-Hansa». Need on Hansapanga grupeeringuga võistlevad ettevõtjad, kes näevad Savisaares oma poliitilist esindajat. See omakorda seletab, kust oli pärit Keskerakonna valimiskampaania raha.

Liha tema lihast

Allilm on Eesti ühiskonna ja majanduse lahutamatu koostisosa - liha tema lihast ja veri tema verest. Ehkki allilm on pidevas muutumises, peetakse hetkel

selle sisuliseks liidriks 44-aastast Oleg Lvovi. Iseseisvusaja allilmategelastest on ta ainus, kes on saavutanud legaalses äris arvestatava koha. «Väliselt sarnaneb ta pehme onuga, aga silmist on näha, kellega tegu,» ütles keegi tema tuttav.

Paljuski on Lvovi aidanud sõprus Nikolai Tarankoviga, kes kontrollib ühiskassat. «Kui Tarankov on pigem maskott, siis Lvov on tegutseja,» kinnitas tundmatuks jääda soovinud allikas.

Kuid võimalus tuua lühikese ajaga välja paarsada relvastatud «kan-dilist», on vaid üks Lvovi mõjutegur. Märksa olulisemad on allilmaliidri sidemed Toompeal, ärimaailmas ja meedias. Ilma nendeta, ja eriti ilma kontaktideta jõustruktuurides, oleks allilma reaalne mõju märgatavalt tagasihoidlikum ning lühikese soenguga ja kuldkette kandvad tegelased ei tunneks end Eesti Vabariigis kaugeltki nii turvaliselt nagu praegu.

Kõik ei mahu marjamaale

Mõjukus, nagu kõik elunähtused, on muutuv. Veel märtsis võis Eesti üheks kõige mõjukamaks inimeseks pidada teede- ja sideministeeriumi kauaaegset kantslerit Ruth Martinit, kes on ühtlasi Tallinna Sadama endise peadirektori Enn Sarapi elukaaslane. Kuid koos Sarapi langemisega vähenes ka Martini mõju.

Mõneti erandlik on praeguse kaitseministri Jüri Luige roll. Luige poliitiline renomee on puhas, ta ei ole kordagi ämbrisse astunud. Sellisena austavad teda isegi Isamaaliidu vastased ja Luike võetakse alati kuulda. Kui valitsuse istungitel võib Laari väiteid vaidlustada, siis Luige puhul pole seda kordagi juhtunud, kinnitasid Luubi allikad.

Teatud sektoris maksab ka Tiit Vähi sõna. Kuigi Vähi on tõmbunud poliitikas tagaplaanile, on tal endiselt sidemeid ametkondades võtmekohtadel olevate inimestega. Öeldakse, et kui tahad Tallinnas mingit tehingut teha, siis räägi Vähiga ja asi saab aetud.

Eesti eripäraks on see, et siin ei ole erilist mõju kirikul, samuti kolmandal sektoril ehk valitsusvälistel organisatsioonidel. Ei ametiühingud ega tarbijakaitse ole saavutanud sellist positsiooni, mis on nende sõsarorganisatsioonidel mujal maailmas. Märkimisväärne mõju puudub ka Eesti kõrgematel sõjaväelastel. Luup peab seda heaks, sest normaalses demokraatlikus riigis on sõjavägi allutatud tsiviilkontrollile.

Paraku ei mahu Eesti kõige mõjukamate inimeste nimekirja ühtegi naist. See näitab, et meie ühiskond on patriarhaalne ning mehe ja naise roll on siin kindlalt erinev.

Eesti on väikeriik. De jure on ta iseseisev, kuid de natura mõjutavad tema käitumist suurriigid, eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. Ülisuur mõju Eesti majandusele on Rahvusvahelisel Valuutafondil (IMF). Pole saladus, et Eesti majandus areneb IMF-i taktikepi all. Seda ei suuna mitte erakondade ja valitsusliitude programmid, vaid valuutafondiga sõlmitud lepingud ja IMF-i soovitused. Seetõttu mõjutavad Eestis toimuvat USA suursaadik Melissa F. Wells, Venemaa suursaadik Aleksei Gluhhov ja Rahvusvahelise Valuutafondi esindaja Eestis Dimitri Demekas. Tõsi, viimase ametiaeg Eestis on lõppemas ja 1. oktoobrist astub tema asemel ametisse Adalbert Knöbl.