| Üldist Sissejuhatav info Ajalugu Tehnilised näitajad Pildid
|
Üks efektiivsemaid, kuulsamaid ja ilusamaid II
Maailmasõja hävitajaid N.A. P-51 Mustang töötati algselt välja täitmaks
Suurbritannia vajadusi 1940. a. aprillis. Kiirestiarenevas sõjas
Euroopas palus Suurbritannia North American Aircraft’il disainida ja
ehitada uus hävituslennuk kõigest 120 päevaga. Prototüüp NA-73X
arendati välja rekordajaga, aga lendu ei tõusnud see enne 26.
oktoobrit 1940. Katsetades esimesi RAF’i jaoks mõeldud Mustangi
mudeleid (Mustang Mk I) leiti, et 1100-hobujõuline Allisoni mootor on
hea taktikalisteks luurelendudeks madalatel kõrgustel, kuid mootori jõudlus
vähenes dramaatiliselt kõrgemal kui 12 000 jalga, muutes lennuki hävituslennukina
õhulahinguteks sobimatuks. Selle tõttu varustati Mustang Mk I’ed 8
kuulipilduja asemel lisaks ka fotokaameratega. Sellisena teenisid
Mustang’id alates 1942. aasta aprillist vähemalt kahekümne kolmes
RAF’i eskaadris.
P-51A Mustang Samal ajal tellis USAAF väikese seeria lennukeid
taktikaliseks õhuluureks F-6A nime all. Peale seda kui RAF leidis
lennuki sooritusnäitajad liiga madalad olevat, testisid nad lennukil
uue mootorit: Rolls-Royce Merlin V-12. See parandas tugevalt lennuki näitajaid
ja viis USAAF’i 2 lennuki katsetamiseni Packardi poolt ehitatud Merlin
V-1650 mootoritega. Need mudelid nimetati ümber XP-51B. Üleöö oli
lennuki potentsiaal tohutult kasvanud. Kuna RAF’is oli Mustang näidanud end heast küljest
ka maapealsete sihtmärkide ründamisel, tellis USAAF 500
pikeerimispidurite ja tiivaaluste relvakinnitustega lennukit. Algselt
disainiti nad A-36A Apache nime all, kuid teenisid nad välja nime
Mustang. Peaaegu samaaegselt telliti ka 310 P-51A’d, osad neist
saadeti Britanniasse Mustang Mk II nime all, osadest said F-6B
luurelennukid USAAF’i jaoks. Esimesed Merlini mootorit kandvad versioonid läksid tootmisesse 1943. aastal P-51B nime all, mida ehitati 1988 mudelit ja P-51C nime all, mida ehitati 1750 tükki. Mõlematel versioonidel asusid tiibades 4 0.50 tollist Browningu kuulipildujat. Palju selliseid Mustange toimetati Britanniasse Mustang Mk III nime all, osad aga läksid USAAF’i F-6C nime all. Merlini mootoriga varustatud Mustang oli just see, mida liitlaste pommitajad Euroopas vajasid, nad said kuulsaks oma lennukauguse ja pommitajate kaitsmisega suurtel kõrgustel. Kuulsaim ja edukaim variant, P-51D mullikujulisest kuplist avanes 360 vaade ümbrusele, lennuki kere oli tugevdatud ja tiibades asus 6 0.50 tollist Browningu kuulipildujat. Kokku ehitati neid 7956 tükki ja paljud neist sattusid jällegi Britanniasse Mustang Mk IV nime all, osad aga ka USAAF’i kui F-6D. P-51D Mustang Järgmine
mudel P-51K oli üldiselt eelmisele sarnane, paljud neist sattusid jällegi
Euroopasse Mustang Mk V nime all (osad ka USAAF’i kui F-6K). Päris sõja
lõpus ilmus ka P-51H. Seda ehitati küll vaid 550 mudelit. Kokku
ehitati USA’s 15 386 Mustangi, pluss veel 200 Austraalias. Peale sõja
lõppu sattus 50Mustang’it lend-lease programmiga ka Hiinasse, 40
Hollandisse ja paljudesse muudessegi kohtadesse. P-51 Mustang jäi Strateegilise Õhuründe Keskuse (SAC) teenistusse kuni 1949. aastani, Rahvuslikku Õhukaitsesse ja mujale kauemakski. Kui 1950’ndatel lennukite indekseid muudeti, said nendest uue süsteemi järgi F-51’ed. |