“Puudutus”, Tartu Ülikooli
Raamatukogu, 2002
Rahu saada polnud raske.
Teise maailma minna polnud raske.
Pidi lihtsalt sisenema raamatukokku. Andma mantli
garderoobitädile (kes nii armsalt sümboliseeris seda, et kõik pole veel
kadunud, et humanism veel kestab, et tööd, mida võiks teha masin, teeb veel
ikkagi inimene, seejuures nii kenake ja vanake), minema trepist üles, läbima
paar koridori ja lõpuks – ühe kindla lugemissaali kindlas nurgas ootaski rahu.
Mingi asi, tõenäoliselt konditsioneer undas tasakesi, mitte liiga uinutuvalt,
mitte liiga nõiutavalt.
Kõigepealt vajusin tooli ja
lasin ennast olukorda - rahusse sisse kanda.
Vaatasin ringi, kuulatasin,
nuusutasin.
Umbes kümne minutiga oli rahu
kohal.
Ka poeet oli kohal. Poeet oli
alati kohal. Ta istus minust paar lauda edasi, mõnikord kõrvaklappidega
pleierit kuulates, mõnikord ilma, kaunis kuhi raamatuid ees.
Poeet ja Raamatukogu, nad
olid nii abstraktsed, nii ajatud – see abstraktsus ja ajatus tekitasidki minus
peaaegu kohe rahu.
Rahu kerge kättesaadavus
(sisenemine, mantli ära andmine, trepist üles astumine ja kindlas nurgas kindla
laua taha istumine) tekitas isegi kiusatuse kasutada sõnapaari “rahu
banaalsus”.
Poeet ja Raamatukogu - polnud
üht ilma teiseta. Poeedist jäi mulje, et ta elaski raamatukogus, et öösel puges
ta nagu vetruv varas laserkiirte kaitsevõrgu vahelt läbi, pesi tualetis hambaid
ja magas vahekoridori diivanil.
Poeet… Mu poeet, mu
mõistatus.
Ma armusin temasse kohe kui
sõpra – ma sõprusin temasse esimesest silmapilgust. Midagi tema liigutustes,
mis olid küll aeglased, kuid ei kõhelnud; midagi tema silmades, mis olid küll
läänemerehallid, kuid mitte külmad; andis alust arvata, et tema kapis pole
ühtegi luukeret, - on looduskaitse all olevad linnud ja liblikad. Ta oli üleni
usaldus, korraga nii lapsepõlvesõber kui vanaisa, ja rafineeritus – üleni
rafineeritus oli ta ka. Mu jumal, kui vähe seda omadust alles on.
Poeedi puhul oli kindel, et
lahkudes kustutab ta tuled, mitte ei põleta sildu.
Iga paari tunni tagant käis
ta raamatukogu kohvikus suitsetamas ja pooltel (u m b e s pooltel) juhtudel
järgnesin talle kui vari, et lisaks kaneelisaiale süüa ka teda. Süüa
rahulikult, kiirustamata, kõike korralikult läbi närides. Ilma Poeedita olin ma
sunnitud kugistama.
Aeg-ajalt sattusin nägema,
kuidas Poeet kohtus kahe sõbraga, kes olid sama valge jume ja vaimu silmadega
kui ta ise. Nii see tüüne trio seal jutustas, alati nii vaikselt, alati nii
ujedalt, aga mitte kunagi uimaselt, mitte kunagi apaatselt, ja jõi teed, kohvi
või siidrit, aga mitte kunagi õlut, viina või mahla. Kuulsin lausekatkeid
“lõplik järeleandmine”, “sügavhõljuv maastik” ja “vermitud ideaal”.
Poeedi ja tema kaaslaste
sõprus kuulus kuskile 1920ndatesse, kindla peale. Rahu, mis neist hoovas,
polnud justkui eales haistnud aknatagust tankmaailma. Nii nagu raamatukogu
kohvik oli oma masaja mööbli, tumepruunide seinte ja einelaualiku menüüga
armsalt nõukogudelik, kuulus tüüne trio isegi mitte 1920ndatesse, vaid üldse
väljapoole aega.
Teinekord ammutasin Poeedist
nii suuri rahudoose, et asi hakkas juba lähenema transile – näiteks siis, kui
Poeedi ja tema sõprade kaastundlikud, täiesti irooniavabad pilgud peatusid
kõrvallaudadesse juhtunud rahast ja naistest rääkivate kujude peal. Peatusid ja
põrkusid tagasi oma ajatusse ringi.
Kui Poeet ei istunud kohvikus
oma kahe sõbraga, istus ta oma pruudiga, kes oli temaga äravahetamiseni
sarnane. Ainult huuled olid tüdrukul värvitud kirsipunaseks, et ka rumalam
saaks maiku tema Lumivalgekese moodi ilust. Kui ma tahtsin neid vaadata
impressionistipilguga, võtsin prillid eest ning nägin vaid nende tumedaid
pintsakuid ja peanuppe valgete näolaikudega, ainsaks eristajaks too punane suu.
Mulle meeldis neid vaadata,
ma ei teadnud ühtki teist paari, kes niivõrd hästi kokku oleks sobinud, nende
lähedus tungis välja igast pilgust ja käepigistusest, nende armastus oli
tõeline – kirg harmoonias sõprusega.
Ma tahtsin, et Poeedi ja tema
pruudi suhe jätkuks igavesti, ma täiesti siiralt tahtsin seda.
Kuid siis ärkas minus paha.
See oli vaenlane, kes mind nakatanud oli. Vaenlane, kelle tõttu ma nii
kramplikus rahunäljas olingi. Vaenlane, keda sai unustada ainult Poeedi ja
Raamatukogu sümbioosis. Muidugi olin ma proovinud ka teisi vahendeid, ent miski
ei toiminud.
Ma tahtsin Poeeti võrgutada.
Palun saage minust õigesti aru. Ma mitte ei tahtnud tema õnne rikkuda, vaid
korraks laenata…
Mul oli kõik läbi mõeldud.
Miskipärast olin täiesti veendunud, et Poeedil pole seksuaalfantaasiaid, et tal
tema tervuses pole neid lihtsalt kunagi vaja läinud, ma oleks tahtnud olla tema
esimene fantaasia. See kõik oleks toimunud päriselt, kuid talle oleks jäänud
mulje, et see oli uni, ei… tema järgmine luuletus, fantaasia!
Ma oleks nii kangesti tahtnud
teada, kas teda on üldse võimalik shokeerida, kas mingi meeletu, võimatult
teisest tasandist pärit fantaasia suudaks muuta tema tundlikkuse telge.
Mida ta oleks teinud, kui ma
oleks hiilinud tema lugemissaalipesa juurde veidi enne hetke, mil suure
võtmekimbuga koristajatädi tuleb ja palub lahkuda? Ma oleks korraldanud nii, et
tädi poleks temani (meieni!) jõudnudki. Keegi minu kaasosalistest oleks teda
kinni hoidnud, midagi küsinud või seletanud, kasvõi solgiämbri ümber ajanud, ja
ma oleks saanud segamatult Poeedi käest kinni haarata, ja tirida ta kuskile oma
lemmikautorite vahele. Oleks ta mulle vastu puigelnud, või järgnenud võluväel
kui sireenile? Üks on kindel – igatahes poleks ta oma peenetundelisuses hakanud
karjuma, ka siis, kui ta oleks arvanud, et ma olen hullumajast põgenenud eriti raskekujuline
nümfomaan, või Surm, kellest ta ühes oma luuletuses kirjutas kui
kuldjuukselisest kaunitarist, kes meie elulagendiku serval asuvas lossis oma
ohvreid ootab. Seal luuletuses ei tahtnud ta Surma juurde minna, sest kõik tema
elusekundid olid nii täiuslikud, palju ahvatlevamad kui Surm, oh, selles ma ei
kahtlegi. Ja ta kirjutas, et Surm on nagu ilus vale, et ilusal valel on pikad
jalad; Tõde aga peitus lühikestes hetkedes, (lühikestes jalgades?) - joobumus
on igavene, kui juua lõpmatust lonkshaaval.
Siiski ma talitsesin ennast,
hakkasin vaenlasele vastu. Küllap Poeet aitas mind, ilma et ta seda ise oleks
teadnud, küllap oli temast imbuv rahu piisav vastumürk mu kiusamisastlale.
Kuid siiski tundsin iga
päevaga üha enam, et rahu on aina keerulisem saavutada, et see ei saabu enam
nõnda lihtsalt pärast kindla lugemissaali kindla laua taha laskumist.
Kuni ühel hommikul tundsin ma
juba raamatukogu uksest sisse astudes, kuidas närvilisus ja ajataju välisega
võrreldes sugugi ei kahanenud. Vanakese kenakese garderoobitädi käed värisesid,
kui ta mu mantlit nagisse transportis, tõmmates lugejakaarti läbi vastava
detektori, ei kostnud mitte üks piiks, vaid tuhandete piiksude hüplev ulg.
Vaatasin ringi, keegi peale minu ei paistnud häiritud olevat - ehk olid piiksud
kõlanud üksnes minu enda peas. Nii et siis, kui ma trepist üles astusin, polnud
veel hullu lahti midagi. Teadlik kohe saabuvast rahu rutiinist, jalutasin
optimistliku sammuga kindla lugemissaali kindla laua poole. Mõtlesin, et
enamasti olin ma juba raamatukogu lävel olnud rahulikum kui väljas, kuid et
täna polnud nii läinud, pidi lugemissaali ja Poeedi poolt antav laks seda
kontrastsem ja võimsam olema.
Poeedi koht oli tühi.
Raamatud vedelesid küll laual, ent Poeeti ennast polnud.
Ehk on ta korraks välja
läinud, mõtlesin.
Minutid läksid ja läksid.
Jõudsin läbi lugeda kümne lehekülje jagu Pessoa luuletusi.
Mõte on pime, aga mõte teab, mis on nägemine, lugesin ja võpatasin. Ma ei
olnud julgenud Poeedi koha poole vaadata, ma olin tahtnud seda hetke, seda
valgust edasi lükata (oli see eelaimus?)… Poeeti polnud.
Sööstsin kohvikusse. Kuid
tumepruunide mööblikogude vahel ei vilksatanud kuskil poeedi heledat näolaiku.
Lugemissaalid, koridorid, arvutiklassid, ametiruumid – kõik need kohad jooksin
ma läbi ja kontrollisin üle.
Tulemuseta.
Viimaks vajusin oma kohale
kindla lugemissaali kindlasse lauda – nii väsinult, nii rahutult. Võibolla on
Poeet kodus gripis, proovisin mõelda.
Juhuslikult oli mul kotis mingi
idamaine mediteerimisplaat, mille sõbranna mulle laenanud oli ja mis
väidetavalt pidi olema lõõgastava toimega. Vajutasin “play” ja plaat hakkas
mängima, vinguvlooklevad flöödid ja kõrged lapselikud naishääled.
Kellukesehelin, lehtede sahin ja mere kohin kuni… taustalt hakkas vaikselt
esile tungima mingi müstiline rütm, mida edasi seda kõvemini, intensiivsemini
ja raputavamalt. See oli… perfektne rütm, täites mind üleni (vahepeal
lisandusid ka piiksud, mida ma raamatukokku sisenedes kuulnud olin). Kuid
lõõgastusest oli asi kaugel. Rütm peksis ja nõidus, pigem oli see agressiivsus,
mis iga tüminaga kõrvaklappidest väljastus, julmlõikav kõrvalejuhtimine ajatust
abstraktsusest.
Kui mu selja peale koputati,
olin juba üleni higine.
See oli Poeet.
Ka tema nägi räsitud välja.
Vajutasin pleieril
“stop”-nuppu.
Ent seiskus ka aeg.
Niimoodi polnud aeg varem
seiskunud isegi siin.
“Ma tapsin ta nüüd ära,”
sõnas Poeet.
“Kelle?” küsisin (rahulikult
- rahu oli ju ühes Poeediga tagasi tulnuud.)
“Sinu vaenlase loomulikult,
kelle siis veel,” teatas Poeet veel rahulikumalt kui mina. “Ühesõnaga ma sain
su sõnumi kätte. Sõnumi, mida sa mulle nii tükk aega sisse hüpnotiseerinud
olid… Sa olid valinud minu… seda teostama.”
“Ma…ei mõelnud seda nii,”
sosistasin.
“Ei, kõik on korras, ära
muretse,” lausus Poeet, ikka nii vaikselt, ikka nii ujedalt nagu sõpradega
kohvikulaua taga. “Ega see polnud ainuüksi sinu tahe, see oli ikka minu tahe
ka… Muidugi, see oli eneseületus… Elu sees poleks ma osanud arvata, et ma seda
suudan… Aga su vaenlane OLI monstrum… Hea, et teda enam pole… Ja kui ma nägin
lumel neid erkpunaseid veretilku, täpselt selliseid nagu oma teisme-ea
liigromantilistes luuletustes, tundsin ma detektiivfilmide taandatud
traagilisust – mõrv ei olnud shokeeriv, vaid asjade loomulik käik.”
Viivu seisis Poeet vaikides,
lonkis siis aga oma kohale ja kirjutas midagi märkmikku. Terve päeva töötasime
rahus.
Kui ma tõusin, et lahkuda,
viipas ta mind enda juurde.
“Ainult… Las see kõik jääda
meie vahele,” sõnas ta vaevukuuldavalt. “Kui politsei mu üles leiab ja mind
vangi pannakse, pole lugu, sest… eluviis jääb mul ju samaks – nagunii ma ainult
loen ja kirjutan päev otsa.”
“Aga pruut?” küsisin.
Poeedi silmad läigatasid sekundiks teistmoodi:
“Vangla saab siis olema meie armastuse proovikivi.”
“See on uskumatu,” pomisesin. “Kõik need päevad
sind vaadates mõtlesin ma, et sa oled ainus isik, kes suudab mu mõtteid
vaenlasest eemal hoida…. Aga kordagi ei mõelnud ma, et SINA pead füüsiliselt
olema see, kes vaenlase hävitab… Ma olen tänulik, aga… see on arusaamatus,
telepaatia lühis…”
Poeet naeratas, kunagi varem polnud ma näinud
nii lähedalt tema valgeid, tubakalembi kohta kohe eriti valgeid ja plekituid
hambaid. Nendes hammastes peegeldus puhas, ilma vereplekkideta lumi.
“Ja
luukere… Nüüd on su kapis haruldaste lindude ja liblikate vahel ikkagi ka üks
luukere,” ütlesin.
“Pole häda,” vastas Poeet. “Siis saangi temaga
inspiratsiooni ja pinge puudumise korral rääkida.”
Jätsime hüvasti.
Taas talvesessiaegse raamatukogu tavaline ülerahvastatus,
ehk leidus seal kampsun-prillistatud kurnatud nägudega summas nii mõnigi
Poeedi-taoline õilishing, - taas koridorid, trepid ja riietehoid. Kenake vanake
garderoobitädi näis jõulisem kui iial varem.
Kui raamatukogu uks mu selja taga sulgus, tundsin,
et sealt saadud rahuenergia ei läinudki paari sammuga kaduma.
Juhtunud oli isegi midagi veel kummalisemat.
Esimest korda suutsin ma ka väljaspool
raamatukogu meenutada, mida ma seal lugenud olin. Tänu Poeedile, tänu vaenlase
hävitamisele polnud argi- ja vaimumaailm enam lahus.
Rahu laius kõikjal.