PUURITANTSIJA

Kadri Kõusaar

Looming nr 3, 2002

 

 

 

 

 

 

Kõigepealt oli juba see kahtlane, et ma hakkasin nägema unenägu. Just nimelt ühte unenägu, aga hea seegi, sest varem polnud ma kunagi ühtki unenägu näinud – ainult mingit halli massi.

Unenäos tungis mu tuppa salk saledaid indiaanlasi, nad olid miniatuursed, aga perfektse kehaga, ja neil kõigil olid jalas helerohelised püksid, ja siis nad tahtsid mind kuhugi ära viia. Ahmisin keset tuba õhku ja mõtlesin, et politseisse helistamisest pole vist erilist kasu, nagunii ei jõua nad nii ruttu kohale. Ja siis ma ärkasingi, sest südame koha peal oli liiga kuum ja vedel, justkui oleks südames nii palju verd, et see hakkaks läbi naha välja nirisema. Pulss oli ka liiga kiire, ja siis ma pidin minema kööki, et kohe klaas melissivett ära juua. Seejärel vaatasin ringi, et mida vaadata, peab ju vaatama midagi turvalist, ja vaatasin kella, mis ujus nagu mingi Dali maal.

Ja siis avastasingi, et iga õhtu jäin magama täpselt 20 minutit varem kui eelmine õhtu ja iga hommik ärkasin üles täpselt 20 minutit hiljem kui eelmine hommik.

Ma ei tea, kui palju päevi oli möödunud, enne kui ma seda märkasin, ja kas sel oli seost indiaanlaste unenäoga.

Ma ei julgenud, ei tahtnud, ei viitsinud arvutada, millal on siis nii, et ärkveloleku aega enam üldse alles ei jää? Sest kui asi jätkuks samas vaimus või kui vaimud jätkaks sama asja, peaks ma end ükskord surnuks magama ju.

Lõpuks ikka arvutasin ära.

Üheksa päeva tagasi olin läinud magama kell 3 öösel ja ärganud kell 8 hommikul. Seda teadsin ma kohe kindlasti, sest ma olin seda rezhiimi koos tunnise lõunavedelemisega ikka pikka aega kasutanud.

Nüüd oli aga kell 11.00, kui ma ärkasin, ja magama olin ma eelmisel õhtul jäänud 00.20 (see ujuv kell paistis mulle ilma mingi liialduseta otse silma sisse).

Järelikult, kui see kahekümne minuti vargus-süsteem toredasti edasi käiks, jääks mul veel elada vaid 34 päeva.

Ma jäin sellele surmaunele alati alla. Alati.

Uni tuli… Kuidas ma ka ei püüdnud kella ignoreerida või mõtteid suunata. Kuskilt olin ma saanud illusiooni, et mõtteid saab suunata.

Ja mingit keemiat ma põhimõtteliselt sisse sööma ei hakanud.

Võib-olla ongi loomulikud surmad täpselt sellised? Neid tuleb võtta kui ettemääratust -  samm-sammu haaval pärale jõudvat kingitust, kus sul on aega olukorraga harjuda ja kaasa minna. Ma siis läksingi.

Algul ma muidugi ei tahtnud kõigega nõnda lihtsasti leppida. Äkki oli asi selles, et ma polnud kaua aega õhtuti väljas käinud? Võib-olla väljas ei jääks ma täpselt sellel ajal magama, kui peaks? Võib-olla on surma kella võimalik tüssata?

Läksin siis ööklubisse.

Täpselt kell 00.00, kui oleks pidanud tulema uni, nägin puuritantsijat.

Ta oli samuti natuke punaka nahaga ja heleroheliste pükstega nagu mu indiaanlased. Ja sellise uhke kaela ja mustade juuste ja laiade õlgadega. Aga miniatuurne ta muidugi polnud. Ta tantsis raevukalt, nagu tahaks end puurist välja tantsida.

Puur oli pandud keset lava, keset saali, keset suurte trummide ja kellade tiksumist. Mingi totter silmi kipitama panev toss ja puurivarvad ja rohkem kui viisteist meetrit vahemaad oli küll ees, aga korra viis mingi nähtamatu laserkiir tavaliste laserkiirte varjus meie pilgud kokku ja puuritantsija silmad muutusid uskumatult põlglikuks. Need olid aristokraadi silmad, mis vaatasid plebeid, või olid need hoopis pastori silmad, mis vaatasid hoora. Aga pilk lõppes enne, kui ma otsustada suutsin, kumb ta siis oli, kas aristokraat või pastor või mõlemad.

Siis hakkas puuritantsija vaatama mu selja taga asuvat peeglit.

Keegi hüüdis mikrofoni, et nüüd tuleb õhtu nael, kõigepealt tuli aga mingi rõve saksa tekno, mis pumpas aina kiiremini ja kiiremini, ja puuritantsija väänles aina kiiremini ja kiiremini, kuni ta väänles ennast puurist välja. Ta oli ju pikk atleetlik mees, ma ei saa aru, kuidas ta nii kitsast vahest läbi mahtus. Mul tuli meelde üks dokumentaalfilm kurjategijate kambast, kus ühel tüübil oli eriline anne hästi kitsastest kohtadest läbi pugeda, sest tal olid plastilised luud. Võib-olla olid puuritantsijal ka plastilised luud. Rahvas huilgas. Puuritantsija, nüüd juba lihtsalt tantsija noogutas ükskõikselt ja sammus minema.

Juba olin ma jõudnud ta endale sisse võtta. Ainult paar esimest minutit käis ta mulle pinda, edasi käis ta ainult ja ainult rinda, sama täpselt, sama paratamatult kui minu surma bioloogiline kell.

Karistuseks selle eest, et ma olin üritanud teda petta, hakkas surma kell pärast ööklubivärki käima kolmekümne minuti kaupa – nüüd läksin iga päev magama 30 minutit varem ja ärkasin 30 minutit hiljem. Elupäevi jäi alles täpselt 13. Ja “päev” on ikka väga hästi öeldud. Ei hakanud siis muud kontrat ka proovima, muidu oleks kell viimaks tunnisele rezhiimile läinud. Pealegi olid vahepeal ära surnud kõik mu toalilled ja paar tükki olid isegi ussitama läinud.

Olin unustanud võime imestada ja tegutseda. Paanikat nagu ka ei olnud. Ma polnud enesevalitsust mitte kaotanud, vaid leidnud… See oli veel ebaloogilisem kui surma kell, veel ebaloogilisem kui surm minu eas terve inimese puhul üldse, ja see et ma kellegagi ei suhelnud, keegi ei helistanud mulle ja mina ise ka kellelegi ei helistanud. Ma siis pidingi ära minema järelikult – mina ei otsinud teisi, teised ei otsinud mind… Miks, ei tea…

Puuritantsijasse armumine oli veel eriti ebaloogiline. Sellised sujuvate liigutustega meesiludused polnud üldse minu maitse, võib-olla sellepärast, et nad andsid liiga suure laksu ebamugavust, - nad olid liiga kelmikad, liiga julged - kui sa nendega koos lava peale ei roninud, olid automaatselt madalamal tasemel…

Õnneks tundsin üht tolle ööklubi baaridaami ja nii sain natuke uurida puuritantsija tausta. Tema õiget baaridaam ei teadnud, aga laval tunti teda kui Morfeust. Klubikeps oli tema jaoks nagu hästi sisse toov hobi. Muidu pidi Morfeus kirjutama magistritööd ajaloost.

Ööklubisse ma teda enam vaatama minna ei saanud, sest kesköö paiku, mil ta tavaliselt üles astus, pidin juba kodus magama. Ma olin täitsa minnalaskmismeeleolus. Ma lasin minna ja indiaanlased olid ka minul minna lasknud. Nüüd nägin oma pikkadel unetundidel jälle halli massi.

Aga paaril järgneval päeval nägin Morfeust tänaval. Ta oli alati üksi, väga värske näoga ja väga longus olekuga. Nüüd olid ta silmad mind vaadates neutraalsed, mitte põlglikud. Progress seegi.

Siis hankis tuttav baaridaam mulle Morfeuse telefoninumbri.

Algul mõtlesin, et mida paganat ma sellega peale hakkan, kuidas ma nüüd niimoodi ise helistan, elu sees pole ma meestele esimesena helistanud. Aga s u r m a sees on teised tuurid ja duurid. Vahet pole, mõtlesin. Miks peab tee olema asfalteeritud ja sirge ja korralik, tee ainus eesmärk on ju tegelikult kohale viia.

“Halloo,” ütles Morfeus. Polnudki tavalise klubi-inimese liigsensuaalne tämber.

“Halloo.. siin räägib tüdruk, kel on jäänud elada… umbes nädal. Mul on väga vaja sind näha!”

Vaikus.

“Palun kingi mulle paar tundigi,” appi kui räbal tunne mul niimoodi anuda oli. Kuid lohutasin end sellega, et see kõne oli test, kas Morfeus on tundlik või ei ole. Tundlik on avatud alkeemiale, avatud hullusele. Vähemalt tere on ta neile nähtustele nõus ütlema.

“Olgu,” vastas Morfeus lõpuks. “Tule täna kella neljaks rahvusraamatukogu kohvikusse.”

Hm, neutraalsetele silmadele neutraalne koht. See on isegi nii neutraalne koht, et sinna võiks kapo nuhid kutsuda neid, keda nad reetma hakkavad.

Loomulikult olin mina see, kes varem kohale jõudis.

Kui Morfeus sisenes, suundus ta otsejoones minu juurde.

“Tere,” ütles ta (alkeemiale, hullusele, mulle).

“Tere,” vastasin (talle, ainult talle).

“Seda ma arvasin, et see oled sina,” ütles Morfeus. Kusjuures ta silmad olid juba arenenud sõbralikeks.

“Kas sa ütled seda viisakusest?” küsisin. “Loomulikult olen see mina. Ülejäänud, kes siin on, on ju mingid tasuta lehte lugevad vanakesed.” (Võpatasin. Nemad on lõppude lõpuks suutnud surma kella kuidagi vaigistada, mina mitte. Nii et mis irooniat ma siin üldse tõstan.)

“Ei, ma teadsin et see oled sina, sest sa olid mind kogu aeg nii imeliku pilguga vaadanud,” vastas Morfeus ja ütles hästi kiiresti: “Kui ma sind esimest korda nägin, seal klubis, tuli mulle mingi mõte, mille ma kohe ära unustasin. Siis ma nagu kohkusin ära, ja vaatasin mujale, ma ei taha end ärritada, kui ma tantsin. Ma otsin seda mõtet siiamaani. See on hea, et sa helistasid. Võib-olla, kui ma sind pikemalt ja rahulikumalt vaatan, tuleb see mõte tagasi.”

Ma ei öelnud midagi. Võib-olla rääkis Morfeus tõtt. Miskipärast oli tunne, et kui ta juba nii pikalt midagi rääkis, siis vaevalt ta valetada oleks viitsinud.

Tundsin rõõmu sellest, et pabistasin ja värisesin. Mu eelmisest armastusest oli nii kaua aega möödas…

Ma isegi ei imestanud, miks Morfeus ei küsinud, kust ma nii täpselt teadsin, kaua mul surmani aega on. Võib-olla ta ei mäletanudki, mis ma seal telefonis kogelenud olin. Mis võib-olla – nagunii ta ei mäletanud.

Kuna ma lõpuks ikka pidin midagi ütlema, ütlesingi seda, mida ma just mõelnud olin: “Mu eelmisest armastusest on nii kaua aega möödas.”

“Minu omast ka,” vastas Morfeus. “Kuigi minu arust on armastus üks ja sama, lihtsalt inimesed, kellele seda osutada, vahelduvad… Et siis mu eelmisest armukesest on kaua aega möödas.”

“Aga mina jälle tundsin, kuidas armastus ära läks. Ma lihtsalt tundsin, füüsiliselt, kuidas armastus hakkas ära minema, iga päevaga oli teda vähem ja vähem, ja ma ei tahtnud, et armastus ära läheks, kuigi mu armuke polnud üldse armastust väärt. Aga ilma armastuseta on veel hullem…”

Morfeus ohkas ja süütas suitsu.

“Ja nüüd sa tunned, kuidas elu jääb vähemaks ja vähemaks? Kust sa tead, et sul on nädal aega veel?”

Ja ma rääkisin Morfeusele kõik ära. Tema tõmbas suitsu ja natuke tuli ta näkku ehmatust, kuid ta ei imestanud vist üldse.

“Ma tunnen sinuga hingesugulust,” ütles Morfeus viimaks. “Ma olin fotograafilise mäluga kutt, kes mäletas kõiki võiduloosinumbreid peast, siis aga roojas põrandale ja hakkas sitast kuulikestega teisi pilduma… Mind pandi aastaks ajaks kappi elama selle eest… Selle pärast ma nii hästi puuris tantsingi. Olen harjunud väikese territooriumiga…”

Ja me naersime, naersime väga pikalt, tema ei teadnud, kas minu lugu oli tõsi, ja mina ei teadnud, kas tema lugu oli tõsi. Ma teadsin, et Morfeus oli igatsenud minu järgi, nii nagu mina olin igatsenud tema järgi, kui me olime mõlemad, eri paigus, öelnud hüvasti neile, kes ei olnud avatud tundlikkusele ja alkeemiale.

“Aga mis me nüüd siin ikka jorutame, lähme minu poole,” lausus Morfeus. “Mõtle kui me kulutaks raskelt pika aja kurameerimise peale ja siis selgub, et me ei sobigi voodis kokku. Kõigepealt tuleb ära magada ja siis kurameerima hakata… Ja nagunii on sul ainult nädal…?”

“Jah…” vastasin. Nagunii tuli mingi dramaatiline naeratus ka huulile ja mitte ainult huulile, vaid igale poole.

 

“Get out of my car, get into my dreams,” laulis Morfeus, kui me ta autost välja ronisime.

Morfeuse korter asus kuskil vanalinna piiril, kaks tuba, kõrged laed, põrand täis paberipahna. Morfeus hakkas pabereid üles korjama, mina läksin dushi alla. Hirmutunne oli natuke, aga mitte nii suur, et ma oleks pidanud vaatama, mis seal paberite peal oli.

Segane, segane on see Morfeus, mõtlesin vee all. Miks mind just segaste juurde kiskus kogu aeg? Need silmad olid ju ka segased, seepärast ma neid seal klubis vaatama jäingi. Kõige jubedam oli see, et ma olin hulle ja nende silmi alati uskunud… Muidugi mitte igat hullu, aga teatud hulludel oli mingi magneetiline sõnum, mis mind nagisse võttis…

Kui vannitoast välja astusin, vaatasin kella ja kaotasin tuju…

Morfeus oli juba voodisse läinud ja ma siis läksin ka. Mind häiris, et ta ei küsinud mu eelmise armastuse kohta. Ja ma siis ei küsinud tema eelmise armastuse, eelmise armukese kohta ka. Kui see üldse oligi nii, nagu ta rääkis. Võib-olla võttis ta iga päev mingeid puuritaguseid naisi voodisse endale. Ja siis mind häiris veel, et ta ei küsinud, kes ma üldse selline olin või millega ma tegelesin. Ja ma siis ei küsinud tema käest ka, kes ta selline oli või mis ta õige nimi oli. Puuritants ja magistritöö… Kena kooslus küll.

Aga need küsimused olid kõik teisejärgulised surma kella diktatuuri kõrval. Ja võib-olla ei küsinud Morfeus küsimusi sellepärast, et ka temal oli mingi diktatuur peal.

Morfeus suudles mind ja ta tegi seda hästi, aga siis ma peaaegu karjatasin, sest korraga tulid asjadele kontuurid ümber.

“Morfeus,” ütlesin. “Võib-olla me ikkagi liiga vara.. Mis siis, et ma kohe suren… Aga kui pung liiga vara avada, ei tule õis nii lahe, kui oleks võinud tulla…”

Morfeus sosistas: “Mis põed nüüd… Siis avame uue punga… Sa oled kindlasti… mitmevarreline… Ja ainult nädal on aega… Lase end lõdvaks…“

Ja ma lasin. Ma ei kartnud enam. Isegi oma kodus ma enam ei kartnud. Kui ma vaatasin põrandale, nägin, et see oli vaibast välja pudedenud niidijupp, mis seal vedeles, mitte mingi mu taimedest järele jäänud uss.

Ühe päeva ma siis lihtsalt unelesin kodus (see oli päev, kui ma ärkasin kell 14.30 ja läksin magama kell 20.30). Aga siis tahtsin kiiremas korras tagasi Morfeuse juurde. Kõik päevad temaga! Mu ainus lohutus! Ta küll ei küsinud midagi, aga ta oli lohutav. Teistele ma üldse ei julgenud rääkida, mis toimub. Nad oleks mind hulluks pidanud. Et ma olen ise mõelnud välja süsteemi ja siis see süsteem hakkabki toimima, sest just sellist süsteemi oligi maailmal vaja ja mina kui süsteemi autor olen selle toimimise katsejänes.

“Morfeus,” ütlesin kohe, kui teda nägin. “Viis päeva on veel.. Ja mis päevad need sellised on… Palun luba mul enda juurde jääda. Sinu voodis magan ma paremini kui enda voodis.”

“Muidugi jää siia,” ütles Morfeus ja naeratas hästi kurvalt ja silitas ühe käega mu selga ja teisega hoidis suitsu. “Muide.. Mul tuli see mõte meelde, mis mul puuris ära läks… Sa oled mu magistritöö teema… Sina oled mu teema kehastus… Ma kirjutan inkvisitsiooni ohvritest… Sul on nende ohvrite koondnägu.”

Siis mattus Morfeus üleni suitsupilve sisse. Kui ta sealt alt uuesti lagedale ilmus, oli ta näost sinkjasvalge ja ta kummardus mu kohale ja suudles mind.

“Kallis,” ütlesin. “Spetsiaalselt sinu jaoks määrisin ma end igasuguste body lotionitega kokku. Jalad ühega, käed teisega, kõhu kolmandaga… Suitsuhais teeb selle kõik nulliks…”

Morfeuse huuled kaugenesid koos tema kehaga arvuti juurde.

“Kui ma töötan, ongi alati katastroof…” ütles ta. “Enamasti on isegi korter pärast tööperioodi täiesti ära laastatud. Ma ei ole nii kaua töötanud… sest mulle meeldib see korter nendest kõige rohkem, kus ma elanud olen… Aga sina inspireerisid mind… Koondnägu!”

Nii need tunnid kulusid, Morfeus vaheldumisi trükkis, soris sajas erinevas raamatus, armatses minuga ja söötis mind saiade ja salatite ja granaatõunte ja juustu ja veiniga.

Ja mina ei suutnud eriti midagi mõelda või teha, ainult kella vaadata. Kas see oli mingi seaduspära või eelmine elu või üldse mitte elu, kui ma olin kõigepealt katkestanud oma sekretäritöö, siis juuraõpingud, siis suhted armukesega. Olin tahtnud puhata. Milleks? Surmaks? Et ma lesiks siin voodis ja kiruks seda, et meie kultuuris õpetatakse maast madalast surma kartma.

Sel ajal, kui Morfeus puuritantsimas käis, magasin ma oma halli und. Vaid ükskord nägin Morfeust ennast magamas. Ta kaela tuiksoon tuikas nii jõuliselt, nii rütmiliselt, nii kiirelt. Need tuksed olid sama jõulised, rütmilised ja kiired kui Morfeuse tantsu- ja voodiliigutused.

Ma kartsin, et ta sureb. Et ta sureb enne kui mina. See tuiksoon tuikas l i i g a kiirelt. Äkki on Morfeusel liiga kõrge vererõhk või lõhkeb mingi veresoon või süda ei jõua enam nii palju verd pumbata…

Ja siis, kui mul oli aega 16:30st 18:30ni, keppis Morfeus mind kuidagi liiga kirglikult, liiga nõtke koreograafiaga ja seisis seejärel ukse kõrvale. “Andesta, kallis… Aga nüüd pead sa minema.” Ta süütas suitsu. “Homme on sul aega viiest kuueni… Siis sa sured… ja me kumbki ei tea, mismoodi see toimub. Sind ma tahan, aga laipa ma ei taha. Ma kardan. Ma ei taha et sa sureks minu kodus.”

Mu süda kloppis ja nagu mingi astmahoog tuli peale, kuigi mul polnud kunagi astmat olnud. Ma köhisin ja nutsin, aga Morfeus seisis endiselt ukse kõrval.

“Tule,” ütles ta ja ta silmad hakkasid arenema hoolivast neutraalseks. Ta võttis mobiili ja tellis takso.

“Kuidas sa võid mind niiviisi maha jätta?” sain vaevu rääkida. “Sina oled ainus, keda ma usaldasin!… Nüüd ma lavastan selle enesetapuks, ja panen voodi kõrvale kirja, et selleni viisid mind sina!”

Ja mina kõndisin ees ja Morfeus taga, trepist alla. Kusjuures ukse peale oli kirjutatud “Väljapääs” ja ma mõtlesin, et see võiks siis ükskord olla ka nii, et see on lihtsalt uks, mille peale on kirjutatud väljapääs, tegelikult ei ole ta aga mingi väljapääs.

“Get out of my car, get into my dreams,” hakkas Morfeus laulma.

“Sa laulad jälle sedasama laulu,” ütlesin.

“Jah, ma laulan sama laulu, aga kõvemini ja selgemini! Mul on katus ja kombed ikka täiesti ära, kui ma kirjutan,” sõnas Morfeus ja ta silmad polnud neutraalsed tegelikult, vaid kurvad.

Ja takso oli juba ees ja ta suudles terve tee mu pisaraid ja saatis mu ukseni, et veenduda, et ma ikka koju lähen.

Cool oleks olnud lahkuda hüvasti jätmata, aga ikka sosistasin talle kuklasse: “Võib-olla… Ikkagi… Me homme näeme…”

“Kui sa pole mul südames, siis vähemalt südamel ikka,” ütles Morfeus ja see kõlas nagu hüvastijätt. Lõplik hüvastijätt alkeemia ja tundlikkusega, et ta saaks minna kirjutama nendest, kel oli minuga sarnane pilk ja keda tuleriidale aeti.

Kui ärkasin, oli kell täpselt 17:00. Aega oli 18:00ni.

Kaks minutit kulus klaasilõikuri otsimisele. Olin selle kunagi naabrilt laenanud, kui mu aken ära lõhuti.

17:16 olin taksoga Morfeuse maja ees. Keegi oli sinna meisterdanud mingi lumememme ja see lumememm irvas mulle näkku. Muidugi, tal oli kindlalt rohkem eluaega – sula ei jõua nii kiiresti tulla.

Kas Morfeus üldse mõtles mu peale?

Kui palju olin ma mõelnud, kuidas ma hiilin salaja tema korterisse, kui ta magab, ja poen ta kõrvale, ette, taha ja ümber, ja kui ta ärkab, peaks ta silmis olema see, mis ta must tegelikult mõtleb – kas üllatusrõõm või üllatusviha. Une pealt ei saa ju teeselda.

Igaks juhuks katsusin ust – ja vedas, see polnudki kinni. Kolmemeetriste sammudega hiivasin end teisele korrusele. Ja Morfeuse korteriuks polnud ka kinni! Kuidas see võimalik oli? Ma ei pidanudki rõdule ronima ja sealt klaasust lahti lõikama.

Sisenesin. Kell oli nüüd 17:18. Kõik oli pime. Veebruarikuu teema. Tuld ma ka põlema ei julgenud panna. Külmkapipõrin ja minu hiilimine. Lõpuks tuttavad linad ja tuttav tekk. Ja siis tuttav suudlus.

“Ma teadsin, et sa tuled,” ütles tuttav hääl.

Keerasin ennast Morfeuse poole: “Muud valikut mul ju polnud.”

“Tegelikult oli,” ütles Morfeus ja hoidis mind kõvasti. Liiga kõvasti. “Vat n ü ü d sul jah pole valikut. Sest mina valisin sinu eest.”

“Mida?”

Oh God, ma ei kartnud surma, vaid hoopis Morfeuse silmi, mis olid nüüd sama põlglikud, kui meie esimesel ühisel pilgul. “Sa hakkasid mulle liiga meeldima.. Isegi nii palju, et ma tahtsin sind puurineedusest välja arvata…”

See ei olnud enam Morfeuse hääl, mis seda rääkis, või ma värisesin ja plagisesin nii kõvasti, et ma ei saanud aru, kelle või mille hääl seda rääkis.

“Puurineeduse eelduseks on see, et võetakse üks jõude elav noor inimene, nagu võeti mind, kui ma ei olnud tükk aega viitsinud magistritööd teha, ja mingi masinavärk hakkab seda noort inimest sundima puurides tantsimas käima. Sa tantsid iga õhtu seal puuris nagu loom ja sa ei saa seda tööd jätta--- Enne kui oled leidnud endale asendaja. Asendaja on see, kes sinusse armub. Sa pead tantsima nii raevukalt, nii ahvatlevalt, et keegi sinusse armuks. Ja kui sa suudad teha nii, et oletatav asendaja sureb sinu voodis, ta tegelikult ei sure, vaid temast saab uus puuritantsija.”

“Ja sa tahtsid mind täna siit eemale hoida sellepärast, et sa ei tahtnud, et minust saaks uus puuritantsija?”

“Jah, aga viimasel hetkel ma otsustasin, et enda õnn on mulle ikka kõige tähtsam… Ja pealegi pidid sa ju nagunii surema. Kellegi teise ma oleks pidanud siin voodis ise ära tapma… Sa ohverdad end kellegi teise eest, kas see pole õilis, mu kallis?”

Ja ma nutsin nutsin hääletult, “Rahu, rahu! See pole nii hirmus!” ütles Morfeus kellegi teise häälega, ja ma mõtlesin, kas nii siis jooksebki surm kokku, pole teekonda, pole surnud imearmast hirve, kelle kõrval peatuda, ja keda mitte süüa.

Ja siis ma tundsin rasket unelainet, raskemat kui ühelgi teisel päeval, millest ka minu pea muutus raskemaks kui kunagi varem ja vajus Morfeuse õlale, ja mu süda oli kuidagi vedel ja kuum, justkui oleks südames nii palju verd, et see hakkaks läbi naha välja nirisema. Ahmisin õhku ja mõtlesin, et politseisse helistamisest pole vist erilist kasu, nagunii ei jõua nad nii ruttu kohale, ja sellest poleks vist ka mingit kasu, kui juua ära klaas melissivett.

Kui ma ärkasin, tukslesin energiast ja tantsisin ja tantsisin ja paindusin ja vehklesin, - kuigi ma olin puuris, see puur ei takistanud mind, ja kuigi lasti rõvedat saksa teknot, see tekno ei takistanud mind, ja kuigi tuli kibedat tossu, see toss ei takistanud mind ja rahvas juubeldas mis kole.

Ma tantsisin ja tantsisin ja lõpuks hakkasid jalad natuke väsima. Ma tahtsin puurist välja pugeda, nii nagu seda oli teinud Morfeus. Ma tahtsin samasugust imetlevat aplausi, nagu oli saanud Morfeus. Nüüd pidid ju ka minu luud plastilised olema. Ja ma proovisin ja proovisin, tantsusammul, et publik aru ei saaks, kui väga ma proovin, aga raisk, ma ei saanud välja, ja ma läksin täiesti segaseks selle proovimisega, kõmm ja kõmm vastu puurivarvu. Võib-olla, kui ma endale plastilisi luusid ei tekita, ei saa ma sellest needusest ka vabaneda… Kuid ma teesklesin, et midagi pole juhtunud ja tantsisin, tantsisin, tantsisin, ja vaatasin publiku hulgas ringi. Keegi peaks nüüd minusse ära armuma, kus on laserkiir, mis mu pilgu selle kellegi pilguga kokku viib. Ja kiir tuligi, ta ei lasknud enda tagant nii kaua oodata kui plastilised luud, seal seisis keegi heleroheliste teksadega musta peaga kutt, kiir käivitus ja pilgud kohtusid… Ja märkamatult olin ma puurivarbade vahelt läbi pugenud.

Publik huilgas ja saksa tekno ja kibe toss hakkasid mulle isegi meeldima.