Alljärgnevalt lühitutvustus Dovlatovi kangelasest Mitrofanovist.

Enne Mitrofanovit hullusin kelm-seksikas-edukatest vampidest nagu Catherine T (Basic Instinct) ja iroonilis-tundlikest mammivaenulikest nagu Humbert Humbert, (kusjuures tähelepanu väärib see, et nii Catherine T. kui Humbert H. on kirjanikud) - siis nüüd on mu lemmik fiction-kangelaste hulka lisandunud maailma mahlakaim ja võluvaim luuser. Nii mõnelgi oleks tast eeskuju võtta.

Seda esiteks.

Teiseks mõjub Mitrofanov kui hoiatus. Iial ei tohi alahinnata a’la piletikontrolöre, katlakütjaid vms, sest nad võivad tegelikult olla jumal teab kes. Mitte et ma seda varem teadnud poleks, aga nüüd tean igatahes paremini...

Koolipäevil oli Mitrofanov saanud kuulsaks oma nn peegelmäluga. Ta võis õpikust terveid peatükke hoobilt meelde jätta. Poissi näidati kui imelast. Vähe sellest, Jumal oli kinkinud talle ka kustumatu teadmisjanu. Temas olid koos nii piiritu uudishimu kui ka harukordne mälu. Teda ootas hiilgav teadlasekarjäär.

Mitrofanovit huvitas kõik: bioloogia, geograafia, väljateooria, ennustamine, filateelia, suprematism, dressuuri põhialused… Ta luges päevas läbi kolm raamatut… Volodja lõpetas hiilgavalt keskkooli ja sai mängeldes filoloogiateaduskonda sisse.

Ülikooli professorid olid kimbatuses. Mitrofanov teadis absoluutselt kõike ja nõudis üha uusi teadmisi. Väljapaistvad õpetlased istusid Mitrofanovi pärast päevade kaupa raamatukogus ning tuupisid unustatud teooriaid ja hüpoteese. Mitrofanov kuulas paralleelselt veel õigus-, bioloogia- ja keemiateaduskonna loenguid.

Unikaalne mälu ja piiritu teadmishimu tegid imesid. Siis aga ilmnes hämmastav tõik. Nende omadustega Mitrofanovi võimekus ammenduski. Teisi omadusi tal ei olnud. Ta oli sündinud puhta tunnetuse geeniuseks.

Juba esimene kursusetöö jäi tegemata. Ta kirjutas ainult avalause. Tegelikult küll selle alguse. Ja nimelt: "Nagu me teame.." Siinkohal jäi geniaalselt kavandatud töö pooleli.

Mitrofanov oli erakordselt laisk, kui võib laiskvorstiks nimetada inimest, kes on lugenud läbi kümme tuhat raamatut.

Mitrofanov ei pesnud ennast, ei ajanud habet, ei käinud leninlikel laupäevakutel. Ei maksnud võlgu tagasi ega sidunud saapapaelu kinni. Ei viitsinud mütsigi pähe panna, vaid latsas selle lihtsalt pealaele.

Kolhoosi ka ei läinud. Lihtsalt jättis ilma mõjuva põhjuseta minemata.

Mitofanov visati ülikoolist välja. Sõbrad püüdsid teda tööle sokutada. Mõne aja oli ta akadeemik Firsovi isiklik sekretär. Esialgu läks kõik kenasti. Ta istus tundide kaupa Teaduste Akadeemia raamatukogus. Otsis Firsovile vajalikke materjale. Jagas meelsasti mälus leiduvaid andmeid. Vana teadlane elavnes. Ta tegi Volodjale ettepanek koos välja töötada diatonaalse hüdatopiromorfismi teooria. (või midagi seesugust.) Akadeemik ütles: "Üles kirjutama hakkate teie. Mina olen lühinägelik."

Järgmisel päeval oli Mitrofanov kadunud. Ta ei viitsinud üles kirjutada.

Paar kuud ei teinud ta midagi. Luges läbi veel kolmsada raamatut. Õppis selgeks kaks keelt – rumeenia ja hindi keele.

Ta käis sõprade juures söömas ning tasus lõunate eest eredate põhjalike loengutega. Talle kingiti peetud rõivaid…

Siis prooviti Mitrofanovit Lenfilmi sokutada. Tema jaoks loodi lausa uus ametikoht: konsultant igas küsimuses.

See oli haruldane vedamine. Mitrofanov teadis kõikide ajastute riietust ja kombeid. Iga maanurga loomariiki. Eelajalooliste sündmuste pisimaidki üksikasju. Tähtsusetute riigitegelaste paradoksaalseid ütlusi. Ta teadis, mitu nööpi oli Talleyrandi kuuel. Ta mäletas, mis oli Lomonossovi naise nimi…

Kuid Mitrofanov ei viitsinud ankeeti täita. Isegi mitteneid jaotusi, kus oli kästud ainult vajalik alla kriipsutada. Ta ei viitsinud…

Ta sokutati kinosse valvuriks. Öötöö, tahad – maga, tahad – loe, tahad – mõtle. Mitrofanovil oli üksainus kohustus – pärast kahtteist tuli mingi lüliti kinni keerata. Mitrofanov unustas seda teha. Või ei viitsinud. Ta vallandati…

Ta pärines taimeriigist. Kummaline kirgas lill. Krüsanteem ei saa ju iseennast rohida ega kasta…

Siis kuulis Mitrofanov riiklikust kaitsealast. Tuli, vaatas ringi. Ja mõistis, et see on ainus koht, kus ta saab kasulik olla.

Mida ekskursioonijuhilt tahetakse? Elavat, meeldejäävat jutustamist. Ja muud ei midagi.

Rääkida Mitrofanov oskas. Tema ekskursioonid kubisesid ootamatutest paralleelidest, pimestavatest hüpoteesidest, haruldastest arhiivimaterjalidest ja kuuekeelsetest tsitaatidest.

Tema ekskursioonid kestsid kaks korda kauem kui tavaliselt. Vahel langesid turistid pingutusest minestusse.

Muidugi tuli ette ka keerulisi olukordi. Mitrofanov ei viitsinud Savkino mäe otsa ronida. Turistid seisid mäel ja Mitrofanov hüüdis alt: "Kuidas ja kui palju aastaid tagasi see suur haljas küngas Soroti jõe kõrvale kerkis? Tema vormide hämmastav sümmeetria kõneleb kunstlikust tekkest…"

Kord laotasid turistid kunstnahast mantli maha ja lohistasid Mitrofanovi mäe otsa. Tema aga naeratas õndsalt ja pajatas: "Pärimuse järgi olnud siin üks Voronitši kloostritest…"

Kaitselalal peeti temast lugu.