Dovlatov oli tundlik vene postmodernist, metsikult hea südamega, kes vahetult tunnetab eksistentsiaalset valu ja kelle jaoks tähtsaim on hea süda. Elu lõpul emigreerus ta USAsse, kus tal ilmus üle 10 raamatu.

Vahepeal töötas Dovlatov ka Eestis, Molodjosh Estoniis ajakirjanikuna, kus temasugune tolerantne erudiit pidi raha pärast tegema lugusid a la "Aasta tööliseks" valitud lüpsja Linda Peipsiga. Dovlatovi võlu on see, et ta halvustab ainult mühakaid, st kui inimene on hea ja lahke (mis siis et joodik või alaarenenud) on Dovlatov väga mahe ja mõnus. Headuse suhtes meenutab ta mulle hispaania rezhissöör Almodóvarit, kelle filmides ju ka kurjus puudub � kui midagi nihu läheb, on see ebaõnn või kuri juhus, - mingit naturaalset õelust või käkikeeramist ei ole. (Eriti hiilgav näide oli sellest loomulikkus-headus sündroomist too film, kus näkk abiellus oma hoolitsevasse röövlisse, ja eriti meeliülendav oli seik, et seda filmi läbis teatav determineeritus, st kidnapper teadis täpselt, mis teda ees ootab, st saatuslikkuse joon, - ja siiras suhe seksi, sest näkk armus röövlisse ju pärast temaga keppimist�) Ja kõigile saab osaks Mõistmine � nii Dovlatovi kui Almodóvari poolt.

Issand ma ei suuda, kui hea ja tundlik ja terav ja irooniline Dovlatov on.

Eestis on saadaval kolm Dovlatovi teost, millest parim on minu arust "Riiklik kaitseala", mis on ilukirjanduslikus kuues dokumentaalproosa ja kirjeldab seda, kuidas Dovlatov töötas giidina Pushkini elukohas Mihhailovskojes ja põdes seda, et ta naine ja tütar välismaale põgenesid, rabavalt elutruu vene hinge ja seitsmekümnendate nõukogude elu kirjeldus. (Muide, mul on siiamaani tunne, et näiteks ameeriklased ei suuda selliseid raamatuid vääriliselt hinnata, nendega ennast identifitseerida, - see on umbes sama värk, kui ma lugesin Newseeki ja National Geographicu reporterite lugusid Kuubast � nad ei olnud absoluutselt aru saanud, mis seal toimub ja m i k s toimub� Ju siis see kultuuride erinevus lööb ikka välja. Olles aus on h i n g e l t meile lähemal siiski Ida-Euroopa kirjandus (Kundera ja poolakad) ja vene klassika ja postmodernism, millest palju ei teata, aga mis on super. Nad pole muidugi nii sügavad kui a la Dostojevski ja Tolstoi, aga Dovlatovid, Bitovid jm on kuidagi inimlikumad, - heh, võibolla kirjutavad nad lihtsalt ajast, mis on meile tuttavam, nad on huumorimeelsemad ja kasutavad lühemaid, st stiliseeritumaid lauseid )

Alljärgnevalt mõned näited Dovlatovi stiilist. Lausa lust on teda tsiteerida, see on nagu mantra. A la, kui teda maha kirjutad, t u n d e g a trükid, hakkad ehk ise ka niimoodi mõtlema ja kirjutama.

Istusin ukse juurde. Varsti tuli lopsakate pulstunud bakenbardidega kelner.

"Mida soovite?"

"Ma soovin, et inimesed oleksid heasüdamlikud, tagasihoidlikud ja lahked," vastasin mina.

"Aurora," ütles ta ja sirutas oma kleepuva käe.

"Tanker Derbent," esitlesin ennast.

Neiu ei solvunud. "Kõik naeravad mu nime üle. Ma olen harjunud� Mis teiega lahti on? Teolete punane!"

"Võite kindel olla, et see on üksnes väline. Seest olen ma konstitutsiooniline demokraat."

"Sa tahad geniaalset raamatut kirjutada. See õnnestub ühel sadadest miljonitest."

"Ja mis siis? Vaimses mõttes on ebaõnnestunud katse samaväärne kõige geniaalsema teosega. Kõlbeliselt on ta sellest isegi üle. Sest välistab hüvituse�"

Läksin majatarvete kauplusse. Ostsin Magalhaesi pildiga ümbriku. Tundsin millegipärast huvi:

"Ega te ei tea, mis see Magalhaes siia puutub?"

Müüja vastas mõtlikult: "Võibolla suri ära� Või tehti kangelaseks.."

Kleepisin margi peale ja lasin kirja postkasti�

Kell kuus õhtul veeresime turismibaasi ette. Enne seda olid olnud künkad, jõgi, sakilise servaga mets ja avar silmapiir. Ühesõnaga: liialdusteta vene loodus. Selle tavapärased koostisosad, mis tekitavad seletamatult kibeda tunde.

See tunne on mulle alati kahtane paistnud. Ja üldse ärritab mind igasugune kirg elutute asjade vastu� (Avasin mõttes märkmiku) Numismaatikud, filatelistid, kirglikud matkajad, kaktuse- ja akvaariumkalade kasvatajad on mingis mõttes piiratud. Ma ei mõista kalamehe tuima kannatlikkust, alpinisti motiveerimata tulutut julgust, kuningpuudli peremehe üleolevat enesekindlust�

Räägitakse, et juudid olevat looduse suhtes ükskõiksed. Veel üks etteheide juudi rahva aadressil. Omaenese loodust neil pole ja ka teiste oma jätab neid ükskõikseks. Äkki see ongi nii. Ilmselt lööb juudi veri minus välja. Ühesõnaga ei meeldi mulle need vaimustunud imetlejad. Ja nende vaimustuts ma eriti ei usalda. Mina arvan, et kaskede armastus võidutseb inimarmastuse arvel. Ja õilmitseb kui patriotismi surrogaat�

Sõitsime turismibaasi ette. Keegi ohmu oli ehitanud selle lähimast veekogust nelja kilomeetri kaugusele. Siin oli tiike, järvi, imeilus jõgi, baas aga seisis kõrvetava päikese käes. Tõsi, olid mõned dushiga numbrid� Haruharva anti ka sooja vett�

Läksime ekskursioonibüroosse. Seal istus üks daamike � erusõjaväelase unistus.

Juba ammu ei olnud ma naisterahva nii intensiivse hoolitsuse objekt olnud. Esialgu panin selle oma luitunud individuaalsuse arvele. Seejärel veendusin, et meessoo defitsiit on siin kandis tohutu suur. Jumekad piigad piirasid tüütult kohalikku vaksalilitsilokkidega traktoristi.

"Ma suren, õlut!" oigas mees loiult.

Ja tüdrukud jooksid õlle järele�

"Siin on Pushkinit igal pool tunda," ütles Galja. "Lausa ootad, et kohe tuleb ta käänaku tagant välja� Torukübar peas, peleriiniga mantel seljas, tuttav profiil�"

Samal hetkel tuli käänaku tagant välja Ljonja Gurjanov, meie ülikooliaegne koputaja.

Õpi raha teenima ilma teesklemata. Mine viska transat ja kirjuta öösiti. Mandelshtam ütles, et inimene säilitab kõik, mis tal vaja on. Ja muudkui kirjuta� (See on muide jumala õige. Nagu Good Will Hunting peaaegu. Noh, annet ei tohiks raisku lasta, aga tohutult hingekosutav on teha heade lahkete inimestega lihtsat tööd, olen seda ise kogenud. Kui ainult füüsiliselt suudad� Kontrast on seda väärt, päeval rabamine koos andunud, usaldusväärsete, heade, lihtsate inimestega, kellel on oma Tarkus. Õhtul intellektuaalid, innovatsioonid, teater, klassikaline muusika, tipprestoranid, maailmakirjandus või lihtsalt kirjutamine. Jah, lihtsat tööd pole vaja häbeneda ja sealt koorub eriline kogemus (või mütologiseerin ma asja, nagu a la kuningale on raske romantika sõita paar peatust trammiga, aga vaata kui lahedad Pariisi-Londoni muljed kirjutas Orwell oma koristaja-pasapumpaja-torumehe perioodist)

"Kas ma saadan teid?"

"Ma elan mikrorajoonis," vastas Galina salapäraselt.

Dekadentlike nägudega räpased lambad näksisid laisalt rohtu.

Sedamaid ilmus nähtavale punane sihverplaat, mida heldelt kaunistasid kaks sinist silma.

Mishal oli tõesti aristokraatlikke jooni. Tühje pudeleid ta tagasi ei viinud, vaid viskas minema.

"�Oma värssides pöördus Pushkin ikka ja jälle oma vana amme poole. Kõik teavad näiteks neid südamlikke ridu� " Hetkeks unustasin end. Ja võpatasin siis oma häält kuuldes:

"Oled ikka elus veel, mu ema?

Olen minagi. No tere, eit!

Löögu taas su kambris värelema�"

Jäin kangeks. Nüüd kohe keegi hüüab: "Armetu võhik! See on ju Jessenini "Kiri emale"�"

Mina lasin muudkui edasi, ise palavikuliselt mõeldes:

Jah, seltsimehed, teil on täiesti õigus. Muidugi on see Jessenin. Ja tõepoolest "Kiri emale". Aga pange tähele, kui sarnane on Pushkini lüürika Sergei Jessenini lüürikale! Kui orgaaniliselt realiseerub Jessenini poeesias� ja nõnda edasi.

Miilitsakapten Sharko ütles teda kohates etteheitvalt: "Pototski, te rikute oma välimusega siinset harmooniat."

Kõndisin ja kordasin: "Issand! Issand! Mille eest sa mind karistad?" Ja ise mõtlesin: teadagi mille eest. Kõige eest. Kogu sinu räpase, lodeva, hoolimatu elu eest.

Ja siis kirjeldused sellest, kuidas giidid viinaraha saamiseks mingit suvalist hauda Pushkini haua pähe näitavad, a la et see on õige haud, mida bolshevikud rahva eest varjavad.