“Räägi temaga” – kurbuse deklaratsioon?

Teater Muusika Kino nr 1, 2003

Pedro Almodóvari filmile “Räägi temaga” on justkui õnnesarvest kukkunud ülikiitvaid ja poeetilisi arvustusi, lisaks valiti see läinud aasta parimaks Euroopa filmiks.

Muidugi on “Räägi temaga” korralik teos, võiks isegi öelda – korralik festivalifilm -  ent päris kiidukooriga ma liituda ei tahaks. Almodóvari eelmine, 1999. aastal filminduse grand slam´i võitnud “Kõik minu emast” osutus palju, palju liigutavamaks elamuseks. “Räägi temaga” näeb välja kui Almodóvari katse astuda mainstreami, ja olgugi et antud juhul oli see katse väljapeetud ja talutav, on Almodóvari liigne arvestamine tava-vaatajaga ikkagi natuke kurb… iseäranis tema senise pidurdamatuse austajaile.

Märksa suuremat rolli kui “Räägi temaga” üle keskmise “headus” ja lavastuslik-stiililine küpsus, mängib vast teatav autosugestioon (Almodóvar ju PEAB olema hea) ning enigmaatiline kaameratöö (operaator Javier Aguirresarobe voolav-sügavad kaadrid on tõesti esmaklassilised), tervikuna on Auüksi mehe rasvkudet, vaid moondab ta üleüldse päkapikuks. Nii näemegi, kuidas mehike naise skulptuursete rindade kui lumevallide vahel ringi müttab ning lõppeks vagiina sisemusse kaob.  

 

Almodóvari kinematograafiline maailm on lahutamatu tema enda maailma verminud raamatutest, filmidest ja näidenditest – liiatigi on postmodernistlikud viited teiste autorite teostele kindlasti Almodóvari lisaväärtus, ja ehk isegi pääste-element, mis teda “tavalistest” suhtelahkajatest kõrgemale tõstab (või sügavamale heidab…). Alates Williamsi “Kass kuumal plekk-katusel” parodiseerimisest esikfilmis “Pepi, Luci, Bom ja teised tüdrukud” 1980. aastal kuni samuti Williamsi “Tramm nimega iha” kujund-kasutamiseni 1999. aastal “Kõik minu emast”, on Almodóvari filmid kaunis vihjerohked, kus iga detail viimseni paigas, - alates telekast “juhuslikult” tulevast loll-reklaamist kuni samas trepikojas elava ülisensitiivsete võimetega tüdrukuni. “Räägi temaga” annab vihjevaramusse oma osa – lisaks juba mainitud tummfilmile, algab ja lõppeb linateos kahe Pina Bauschi tantsuetendusega, filmi keskel esitab aga brasiillane Caetano Veloso täispikalt laulu “Cucurrucucs Paloma”.

Kui muidu on kriitika “Räägi temaga” suhtes olnud pehmelt öeldes helde, siis tükati on heidetud ette sealseid kronoloogilisi karglemisi edasi-tagasi ja seda, et kõikide nende kõrval-liinide ja (ülearu) domineerivate kõrvaltegelaste (näiteks Chus Lampreave´i mängitud egokas uksehoidja) tõttu kaotavat film oma ühtsuse ja ei saa keskenduda olulisele. Samuti heidetakse ette filmisisese tummfilmi freudistlikkust (illustratsioon Benigno sõltumisele oma emast pluss poja soov jõuda tagasi emaüsa kaitsesse) Ent kas pole just eelmainitud stseenid “Räägi temaga” säravaimad hetked? Pealegi – mis puudutab emaüsa kaitsvat efekti – ongi ju Alicia Benigno jaoks pigem fetish, kui reaalne armastusobjekt (polnud ta ju Aliciaga enne tolle koomasse langemist õieti rääkinudki), samamoodi nagu seksuaalakt on Benignole rohkem haripunkti jõudnud austusavaldus oma jumalannale, kui kirest-ihast kantud (mehelik) penetratsioon.

Guardiani kriitik Peter Bradshaw küsib, kas Almodóvari bunuelilik sürreaalsus on filmis seksuaalsuse poetiseerija või salakaval viis köita publiku tähelepanu. Bradshaw kaldub pigem esimese variandi poole, kuna “Räägi temaga”, nagu teistegi Almodóvari filmide kohal, hõljub nõnda sõbralik ja isegi lapselikult kaastundlik toon. Selles osas on “Räägi temaga” tõega täiskasvanulik, kui nii võib väljenduda – sest nii mõnigi Almodóvari teos on minu meelest oma multi-segaste kangelastega liialt groteski kandunud (ja groteski on nad ajanud just Almodóvar ise, ilmse sooviga vaatajat shokeerida või naerma panna.) Teataval moel on Almodóvar kindlasti ka idealiseerija – naturaalset kurjust või sadismi tema töödes ei kohta. (Pärast “Naised närviataki äärel” edu 1989. aastal nimetas Pauline Kael Almodóvarit “inimliku näoga Godard´ks”) Mõningaid kriitikuid ongi häirinud seik, et Almodóvari esituses näib Benigno (kaitsetu naise vägistaja) ülearu sümpaatne ja inimlik. Ent millest stereotüüp, et vägistaja peab olema just selline ja selline? Pealegi pole Benigno tegelaskuju Elu kontekstis nii radikaalne midagi, - isegi filmi kontekstis mitte, meenutatagu kasvõi Almodóvari 1990.aasta “Seo mind! Ahelda mind!” (¡Atame!), kus Antonio Banderase kehastatud vägistaja oma ohvrit nõnda meisterlikult vägistab, et naine temasse armub ja saabub soeseebine happy end.

 

Igatahes minu jaoks osutusid Almodóvari postmodernsed põiked “Räägi temaga” päästjaks, lisaks õnneks mitte veel kadunud almodraamale - (Kuuba kirjaniku Guillermo Cabrera Infante termin) - võhivõõraste inimeste sõbraks saamine sürridel alustel – a la Marco ja Lydia lähem tutvus sai alguse sellest, et mees tappis naise korteris tolgendanud mao) või peategelasi iseloomustavatele peentele detailidele (Tantsuetenduste ja Caetano Veloso laulu peale Marco silmadesse ilmuvad pisarad reedavad mehe välise reserveerituse all peituvat südamlikku loomust. – Pisarad on siin just ainult Marcoga seonduv, ma ei nõustuks nendega, kes on väitnud, et Almodóvar filmib mehe nutmist sellepärast, et “õõnestada kultuurilisi tabusid”) Veel on Almodóvarile üpriski omane nö paikapanev kääne: tummfilmi mehike polnud oma ema kümme aastat näinud, sest “tema ema oli lihtsalt nii kohutav.”

 

Intervjuudes on Almodóvar rõhutanud, et filmi üks sõnumeid on see, et rääkida (päeviklikult, mõtestatult rääkida) tuleb isegi siis, kui ei leidu kuulajat… Benigno arvab täiesti siiralt, et Alicia vaikus on nüansirikas ja toetav. Ning seetõttu muutub vaikus Benignole isegi liiga julgustavaks…

 

Kunagi ütles keegi, et Almodóvari kui rezhissööri proovikiviks saab see, kui usutavalt suudab ta kujutada heteroseksuaalseid meeskaraktereid (kuna reeglina on tal kõik olnud bi-, homo- või hullseksuaalsed naiskarakterid). Sellisel juhul on Almodóvar tuleproovi läbinud. Üheaegne võõrandumine ja sümpaatia, mida Almodóvar Benigno suhtes tunneb, toimib Benigno brutaalsele teole vajaliku neutralisaatorina.

 

Jah, tuleb tunnistada “Räägi temaga” lüürilisust ja professionaalsust (prantsuse ajaleht Liberation kutsub seda melanhoolse rütmilisuse tõttu koguni filmitud tangoks), ent filmi na kõrgelennuline menu on minu jaoks siiski üllatav. Otsest pinget või kaasakiskuvust seal pole (vägistamisnarratiiv kulgeb liiga aeglaselt, et see vaataja otseselt rakkesse võtaks) Huvitav, kas kõik need üleilmsed hindajad on lihtsalt sattunud Almodóvari karisma ohvriks? Või on see lihtsalt juba kätte harjunud aplaus Almodóvari “rahunemisele”, mis tuli 1995. aasta filmiga “Minu saladuse õis” (“La flor de mi secreto”), alates millest kasvas Almodóvari teostes lineaarsuse osa ning kahanes (hispaania) subkultuuri – transseksuaalide, transvestiitide jms karikatuurne ja melodramaatiline, sageli suisa populariseeriv kujutamine. (Sellepärast ongi minu arust Almodóvari seni parim film “Kõik minu emast”, kuna seal on kogu esktreemsus pluss nähtav kogemus tugevate naiste kujutamisel meeldiv-pinevas koosluses. Muide, kõnekas ja Almodóvari suhtes autobiograafilises stseenis sõnab transseksuaal Lola: “Ma olen alati olnud väga äärmuslik ja nüüd olen ma väga väsinud.”)

Kokkuvõtteks võib öelda, et “Räägi temaga” oli… kaunis film (toda tummfilmi-pastishhi vaataks ma meeleldi kordi veel), ent eriti pärast “Kõik minu emast” oleks Almodóvarist oodanud ehk rohkem temalikku siirast intensiivsust. “Räägi temagas” oli küll siirust, ent intensiivsust jäi nõudlikumale meelele väheks…