19.sajandi ainerikkas ühiskonnas sündis uus kirjanduszhanr – narkosaaga. Selle tänulikeks viljelejaiks võib pidada Coleridge´i, De Quincey´t, Gautier´i, Baudelaire´i, Ludlow´, ja Lewis Carrol´t. Kõigi nimetatud kirjanike tööd olid vähemal või rohkemal määral toksiliste läbielamiste tuletised.

Lewis Carrol – õige nimega Charles Reverend Dodgson - oli Oxfordi ühe ekstsentrilisema ajastu üks ekstrentilisemaid professoreid, kelle eriala oli küll matemaatika, ent kes kirjutas valmis ka neli lasteraamatut, mõned luuleteosed ja palju vastuolulisi esseid ühiskonnakorraldusest arhitektuurini. Carrolli pärltööks jäi teadagi "Alice´s Adventures in Wonderland" (e. k "Alice Imedemaal").

Dodgsoni polü-isikuse põnevaim tahk oli see, et täiskasvanute seltskonnale eelistas ta noorte tüdrukute oma. Onu Reverend korraldas plikadele paadimatku, Londoni ekskursioone, kellaviieteesid, kaardi- ja kroketimänge ning (jutu)õhtuid. Dodgsoni libiido sihikus ei tohiks olla kahtlust – ta joonistas ja fotografeeris oma noori sõbratare au naturel, ja kirjutas neile kirglikke armastuskirju. Enne tüdrukutega välja minemist, küsis Carroll nende emadelt, kas tütreid ikka suudelda võib.

Carroll´i puhul oli vist tegu Humbert Humberti sarnase nümfettide kui klassi armastusega. Näiteks Dante, Petrarca ja Poe evisid kõik verinoort kaasat, ent pole teada, et nad oleks valimatult kummardanud peaaegu kõiki alaealisi tütarlapsi nagu Carroll ja Nabokovi larger-than-life Humbert.

Lewis Carroll on tänini paljude briti ja ameerika pedofiilide kaitsepühak. Meie kuri-ajastul oleks Carrolli lastefanatism loogiliselt loogelnud kuumade ahistamissüüdistuste manu – mis aga muidugi ei kahanda tema kirjanduslikku Panust.

Ent Dodgsonis varjus veel üks vinge kuradike. Carroll tarvitas tihedalt narkootikume ning jagas neid ka oma väikestele muusadele. "Kommi" pakkumine kujunes Carrolli jaoks põhivahendiks, kuidas kohtuda "ilusate tüdrukutega". 1879.aastal kirjutas Carroll: "Mu ravimitest on isegi kasu. Andsin Amyatt´le natuke calemula´t ravimaks ta jalaville, ja saatsin peavalu käes piinlevale Agnesele kaheksa tilka nux vomica´t (arseenikut)."

Postmodernistlikust vaatevinklist on kõige rabavam "Alice Imedemaal" täpsus psühhoaktiivse aine mõju edasi andmisel. Alice´i nägemused, hirmud, küüliku-urust alla hõljumine, radikaalsed muudatused kasvus, identideedikaotus, hallutsinatsioonid loomadest, ja emotsionaalsed kõikumised paatose ja õndsuse vahel – kõik need jooned viitavad psühhedeelikutele, mida 19.sajandil usinasti kasutati. (Näiteks tavatsesid viktoriaanliku Inglismaa emad-isad oma lapsukeste rahustamiseks neile sisse sööta oopiumi, või oopiumitinktuuri. Paljud arstid soovitasid laste nutu puhul manustada neile toksilisi taimesegusid iga 15 minuti tagant.)

Nii nagu "Alice Imedemaal" põhjal on kirjutatud matemaatilisloogilisi traktaate, võivad need, kes kasvõi Amsterdami coffeeshopides hullanud, lugeda Carrolli raamatut kui seeneaabitsat.

Esimene teaduslikkusele pretendeeriv uurimustöö Carrolli seentelembusest avaldati juba 1955.aastal.

Parima ülevaate Imedemaa seosest seentega annab teos ise, mille jooksul Alice korduvalt maagilisi vedelikke, sööke ja seeni manustab. Näiteks Imedemaal kasutab Alice seeni kuus korda – osates lõpuks nende abil ennast vastavalt vajadusele pikaks või miniks kangutada.

Ka teised Imedemaa tegelased pole puhtad poisid. Alice´i metamorfooside teejuhiks saab sinine röövik, kes istub seenekübaral ja imeb vesipiipu. Sisalik Billile topitakse pärast tema õnnetust mingi droog suhu, hull kübarmeister ja märtsijänes on kofeiinisõltlased, unihiir sööb samuti mingit huvitavat segu…

Alice Imedemaal järjes "Through The Looking Glass" ("Läbi peegli") on Carroll narkomotiive vältinud, selle-eest soojendavad teema üles Carrolli kaks viimast raamatut: "Sylvie and Bruno" ja "Sylvie and Bruno Concluded". Keegi professorist peategelane valmistab nii võimsat mõnuainet, et igaks juhuks annab ta seda teistele vaid kord nädalas – päeval, mil nimeks "Medicine Day" ("Rohupäev").

Jutustajaks on mõlemas romaanis Carroll ise, kes püüab otsida kontakti kahe lapshaldjaga. Laias laastus kirjeldabki pea kogu Carrolli looming seiklejast peategelase (näiteks Alice`i) kokkupuudet hull-õndsa viirastusmaailmaga.

Biograafilised tõendid näitavad, et "Sylvie and Bruno" kirjutamise ajal pruukis Carroll mehiselt digitaalise- ja oopiumipõhjal valmistet drooge.

Gordon Wasson, esimene teadlane, kes avaldas uurimuse hallutsinogeensetest seentest, märkis et näiteks sapoteegi shamaanid kirjeldasid seenevisioone kui unenägusid, kus droogi tarbinule ilmutavad end "seentepikkused valgetes riietes lapsed, kes vastavad kõigile neile esitatud küsimustele." Siberi shamaanide amanita muscaria´st tulenevad nägemused ühtivad nende mehhiko kolleegide omadega pea täielikult. (Muide, Carrolli ainus reis väljaspoole Inglismaad oli Venemaale ning ta oli andunud russofiil. Nõukogudeaegsed lugemikud juhivad tähelepanu Carrolli huvile Krimmi sõja vastu, mitte aga sellele, et kirjanik oli samavõrd sillas Siberi seeneshamanismist)

Carrolli viimase luulekogu "Three Sunsets" illustratsioonidel on 4-13-aastased alasti tüdrukhaldjad. Joonistuste autor on Gertrude Thompson, elavad modellid ajas kokku isand Carroll ise… Ühel Thompsoni pildil istub paljas tüdrukuke seene otsas, teisel otsivad kolm alasti lapsbimbot seene alt kaitset tormi eest.

Dodgsoni volüümikatest päevikutest pole peaaegu midagi säilinud. Ohtratest paljaste plikade fotodest on samuti järel vaid peotäis. Tõenäoliselt jättis Carroll sugulastele juhised oma arhiiv hävitada, mida nood ka rõõmuga tegid.

Ent isegi ajal, mil kriitikud Carrolli päevikutele ligi pääsesid, märkasid nad, et puudub päevik vahemiku 1858-1862 kohta. Arvatavasti olid sugulased selle skandaalse sisu tõttu juba siis kõrvaldanud. Just sellesse "kadunud" perioodi kuulub Carrolli hoogsaim seentega katsetamine ja ka "Alice imedemaalt" väljamõtlemine. Asja aitab valgustada Dodgsoni 1862.a. 9.mail kirjutatud luuletus "Stolen Waters" - 26-salmiline jambilises tetrameetris eneseanalüüs. Luuletus kajastab 30-aastase Carrolli seksuaalse alatooniga läbisõitu süümepiinadest, hullustest ja loobumistest kuni äratundmiseni, et elu täiskasvanuna on ikka tõeline piin. Carroll jutustab kohtumisest hurmava võlujannaga, kes ta ära hüpnotiseerib ja kes annab talle mingit müstilist ainet, tänu millele kogeb mees orgastilist magus-põletust. Kaif-valu tagajärjel laskub Carrolli peale ärev kahetsus ning kui ta silmad avab, ei seisa ta ees enam noor kaunitar, vaid kole nõiaeit. Kohutav paradiist allakukk sundis Carrollit ülepeakaela pagema "tontliku öö" rüppe.

Mõistnud, kui sügav tema muundumine tegelikult oli, kaalus Carroll isegi enesetappu. Kuulnud juhuslikult üht oma lapsepõlveaegset laulu, sai Carroll katarsise ning otsustas edaspidi elada loosungi järgi "Ole nagu laps!".

Pärast Carrolli surma leiti tema Oxfordi töökabinetist kaks kastitäit narkootikume, mis hiljem oksjonile läksid.

Kasutatud materjali Michael Carmichaeli artiklist "Wonderland Revisited" (Psychedelia Britannica: Hallucinogenic Drugs in Britain, 1997)