25.detsembril 1954 .a. startis Kairo Rahvusvaheliselt lennuväljalt lennuk, mille pardal oli siis veel tundmatu tumedapäine 22-aastane tütarlaps Yolanda Gigliotti. Jättes hüvasti oma sünnilinnaga tuhande ja ühe öö muinasjuttudest, lendas ta vastu oma saatusele, karjäärile ja kuulsusele. Kuid kõik see tuleb hiljem, sest esialgu on vaid unistused - veidi hullumeelsed,naiivsed, lapselikud, unistused suurest õnnest.
Võõras, tundmatu Pariis andis Yolanda Gigliottile kuulsuse, edu ja õnne. Esialgu asus Yolanda tööle ühes ööklubis kus ta ka eneselegi ootamatult hakkas kitarri saatel laulma. Mõtles endale väljendusrikka pseudonüümi - Dalida. "Peale seda kui hakkasin laulma, kuulis mind Lucien Morisse, kes juba järgmisel õhtul tõi endaga kaasa kuulsa kontserdisaali Olympia direktori Bruno Coquatrix’i koos tuntud plaadifirma omaniku Eddie Barclay’ga. Kuigi Dalida esikplaadil polnud edu, siis kuulsa itaalia laulja Marino Marini "Bambino" töötluse edu ületas kõik ootused. Dalida hakkas esinema mitmetel kuulsatel Pariisi kontserdilavadel, mis kulmineerus suure triumfiga kontserdisaalis Olympia 1956.a. Peale seda kutsuti ta sageli esinema raadiojaama Europe 1 programmi"Homsed tähed". Alates 1959 aastast anti Dalidale kaheksal korral Europe 1 auhinnad, mis antakse lauljale, kelle esituses laulud kõlavad teistest sagedamini eetris. 1964.a., esimesena Prantsusmaal, saab Dalidast plaatinaplaadi omanik. Selleks ajaks oli tema poolt lauldud heiplaatide kogutiraazh jõudnud kümne miljoni piirimaile.
Paljud sotsioloogid ja muusikakriitikud algatasid kuuekümnendate aastate keskel diskussiooni Dalida fenomeni saladusest. Sotsioloogid leidsid,et edu saladus asub muusikast eemal - võrratult kaunis välimus( muide Dalida on võitnud ka Miss Egiptuse tiitli ) ja hea reklaam. Omavahel vaidlesid ka mitmed tuntud muusikakriitikud. Ühed väitsid teravalt, et Dalida’l puudub oma stiil, sest ta laulab teiste lauljate hitte, nagu Leo Ferre"Avec le temps", Serge Lama "Je suis malade"ja Charles Trenet " Que reste-t-il de nos amours?" jne. Teised aga seevastu tõid esile tema eksootilise laulmismaneeri ja kerge itaalia aktsendi. Nii ühed kui teised aga avaldasid imestust, kuidas on üldse võimalik ilma oma repertuaarita saavutada nii tohutut publikumenu - see on tõepoolest harukordne juhtum prantsuse popmuusika ajaloos. Ühes valitses aga muusikainimeste seas üksmeel - Dalida proffesionaalsuses. Meenutab tuntud prantsuse dirigent ja helilooja Paul Mauriat, kes oli viiekümnendate lõpus Dalida produtsent :" Dalida ei osanud sellal midagi peale hakata ei helisalvestusstuudiotes ega kontsertidel, kus ma lauljatari saatsin. Kuid mis mind hämmastas, see oli meeletu töövõime, soov leida parimaid lauluseadete variante,sageli huvitudes sellest, mis otseselt lauljatari tööd ei puudutanud." Hiljem, alates 1966.aastast sai Dalida kunstiliseks juhiks tema noorem vend Orlando.
Seitsmekümnendate alguses kujunesid Dalida uueks hüppelauaks sellised suured hitid, nagu "Darla Dirlada", "Pour ne pas vivre seul", duett kuulsa prantsuse filminäitleja Alain Delon’iga"Paroles, Paroles" ja võimas "Gigi l’amoroso", mis tõusis hitt paraadide tippu Prantsusmaal, Kreekas, Kanadas ja Jaapanis. Väikese pausi esinemistes tegi Dalida 1974 aastal, mil ta loobus pooleks aastaks aktiivsest kontserttegevusest, asudes Pariisi "Grand Opera"’s õppima ooperivokaali.
Seitsmekümnendate keskel algavas diskobuumis saab Dalida’st prantsuse diskomuusika pioneer. 1976 aastal loodud versioon igihaljast loost "J’attendrai" sai Prantsusmaal diskohitiks nr.1 . Sellele järgnes poppurii Dalida lauludest "Generation 78", hitist "Ca me fait rever" tehti Prantsusmaal üldse kõige esimene videoklipp, millele järgnes ülipopulaarne Toto Cutugno lugu "Monday-Tuesday".
Dalidast sai ootamatult ka populaarseim lääne lauljatar idamaades, eks seda mõjutas ka tema idamaine päritolu. Suurimat edu saavutas egiptuse keeles 1977 aastal salvestatud" Salma ya salama", mida keerutati 19. novembril 1977.a. Egiptuse president A.Sadati ajaloolise visiidi ajal Iisraeli kõikides suuremates Lähis-Ida raadiojaamades.
Viimane Dalida suurim esinemine oli Olympia hallis 1981.aastal, mil ta tähistas veerandsajandi möödumist showbisnises. Oma lauljatarikarjääri jooksul esitas ta laule maailma seitsmes keeles - 500 prantsuse, 200 itaalia ja 200 teistes maailma keeltes-jaapani, hispaania, saksa jt.keeltes. Kõik tundus nagu korras olevat, sest tal oli kõik,kuid…
Olles kuulsuse tipus, hakkas 55 aastast lauljatari järjest enama vaevama melanhoolia ja depressioonihood-ta oli väsinud. Kuulsus, ringreisid, salvestused, maad ja linnad-need polnud enam tema jaoks.
3.mail 1987.a. eesriie sulgus. Igaveseks. Ta suri üksi oma Montmartre’l asuvas koreris. Ja kui ta surnult leiti, oli tal käes surmaeelne kirjake